Milleks lugeda raamatuid, mis pakuvad lihtsalt meelelahtust, kuid ei tekita erilisi elamusi, kui on olemas raamatuid, mis tõesti lummavad ja nagu panniga pähe laksavad?
Samas, kui ma loen midagi, mis mind tõesti haarab, siis ka kaon oma mulli sisse ära; ma ei taha liigutada ega rääkida.
Kui inimene elab üksi, siis on see arvatavasti fantastiline, kuid kui lugeja on pereinimene, siis on see ju paha-paha. Või kuidas?
Lugemiselamuste tõttu ma arvangi, et on halb, kui naisel (kellel on pere) on töö, mida ta suure kirega teeb. Ma tean, kui akontaktseks ja huvituks ma muutun oma armsate kaaslaste väikese lobisemise ja lõunasöögi valmistamise suhtes, kui mõni raamatumaailm mind enda lummusesse võtab. Mul on vaja seedida ja kui mulle seda aega ei anta, siis muutun ma hajameelseks ja rapsakaks - ei saa korralikult midagi tehtud, isegi edasi loetud mitte, kui vaba hetk tekib.
Why, oh why?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar