Vihast ja nartsissismist

Hakkasin eile RRS (või mis iganes asja) kaudu 'kurjuse blogi' lugejaks ja esimene artikkel, mis mulle feedi tuli, oli juba väga põnev. Põhiline jutt käib vihast, suutmatusest seda talitseda, raevupursete lähematest ja kaugematest põhjustest ja sellest, kas ja kui normaalne see tunne on. Räägitakse sellest, et viha kontrollimisega hädas olevad inimesed peaksid saama psühhoteraapiat, kuid psühhiaatrid käsitlevad viha kui midagi keelatut ja häbiväärset, mis tuleks kasvõi tablettidega maha suruda, ning ei saa päriselt sellist patsienti tundma õppida ja aidata. Ma saan siinkohal psühhiaatritest aru... Kui psühhiaater laseks kliendil enda kabinetis oma vihale voli anda, siis võib see sealsamas ka kontrolli alt väljuda ja siis peaks psühhiaater rahusteid võtma hakkama ja uut 'vihaseanssi' ta kindlasti enda kabinetis korraldada ei taha. Mistõttu ta väga hästi mõistab, et ka 'vihastuja' elu- töö- jms -kaaslastele on see sama ebameeldiv ja vihastuja tablettide peale panemine on suure tõenäosusega abiks kõigile, kui vihastuja ise ka taipab, et tal on enesekontrolliprobleeme ja nõustub neid võtma.

Nujah. Aga eriti põnevad olid selles loos minu jaoks lõigud nartsissistidest. Ma täna tõlkida ei viitsi. Lingid teksti sees pole minu pandud - sellisel kujul olid nad juba originaaltekstis ja las nad siis jääda.

* Narcissistic Personality Disorder, is defined by the DSM-IV-TR as "a pervasive pattern of grandiosity (in fantasy or behavior), need for admiration, and lack of empathy " and commonly includes a sense of entitlement, interpersonal exploitation, and preoccupation with fantasies of unlimited power, fame, brilliance, success, beauty or ideal love. For the narcissist, it's all about me, my needs, what I want, my ego gratification. Such pathological narcissism and can be seen as a pervasive characterological defense compensating against profound feelings of inferiority, helplessness, sadness, and unlovability stemming from certain fundamental infantile and childhood needs having never been adequately met. /.../ The burning desire for revenge, retaliation, and the compulsive need to vengefully repay the hurt, slight or insult no matter what it takes or costs is the central characteristic of narcissistic rage.

Jeeaah, ma tean kedagi täpselt sellist.
Kuid ka blogijad pidid üldjuhul (vähemalt veidigi) nartsissistid olema :), mingi teooria järgi. Et nad saavad tähelepanu, aga ei pea midagi Tõelist vastu andma; saavad justkui sõpru, aga aitama neid ei pea, toeks olema ei pea...

See käib jällegi minu pihta, uiuiui.... :P
Ma tunnen ka osalemisvajadust vaid selle mentaalse poole pealt... kellelegi külla kartulit võtma või haiget vanaema valvama ma ei tiku, kuigi huvi ja kaasaelamisega võin lugeda, kuidas tema seda teeb või otsustab mitte teha ja häbeneb :D. Seda enam, et mõni aeg tagasi sai proovitud aktiivsemat tavalise tööinimese elu, ja ma lihtsalt kadusin ära selle lärmi sisse. Hei-hoo-hei-hoo, kõib töö ja vile koos ja hurra, viuh siin ja viuh seal ja - plõnn, minu asemel virvendab ringi mingi tragi käblik, kes nimetab ennast minuks. Mina kadus täielikult ära, ja üldse enesetunnetus ja... ma kahtlustan, et see oli midagi vastupidist budistlikule minast ja egost vabanemisele, kuigi tunne oli küll see, et mina pole mina..., ma ainult mängin 'mina'.
Aga mulle tõesti ei meeldi mängida.
Punnkt! :)