pühapäev, 18. juuli 2010

sis

Olen oma õe pärast kasvavalt mures.
Ta on sealt Austraaliamaalt kirjutades nii kidakeelne.
Olen talle vähemalt viis kirja kirjutanud pärast seda, kui temalt 20 päeva tagasi kirja sain. Siis ta kirjutas, et vahetas elukohta ja oli levist väljas, aga nüüd annab Issand jälle meile igapäevast Internetti...
Täna hommikul ähvardasin teda (ikka kirja teel), et hakkangi iga päev kirjutama, kuni talt mingi elumärgi saan.
Ma mõtlen, et ju tal pole kõige lõbusam seal, kui ta ei kirjuta...
Tema on selline, et kui tal pole midagi head rääkida, siis ta ei räägi üldse.
Kudagi paha on...
Oleks siis, et "omas kodus õitseks õnni" või kuda seal Kalevipojas oligi, aga siin pole ka super olnud...
Mida peab inimene tegema või kuhu minema, et sellel va õnnerisul sabast kinni saaks?
Vaat, täna olengi terve päeva tema peale mõelnud ja oma kirjakasti plõksinud :(

3 kommentaari:

Tatsutahime ütles ...

Kuule, mõnikord inimesed ei kirjuta just siis, kui eriti lõbus ja huvitav on, sest siis tundub internetiotsimine kuidagi eriti raiskamine... :) Ja kui pärast natukene aega tekib, siis kirjutab kõigest.

karikate emand ütles ...

Hahaa, sain talt just pika kirja. Olin oma kirjad saatnud aadressile, mida ta teismelisena kasutas :D
'Smart move!' :D

Ja tal läheb väga ilusasti, RAHULIKULT.
Tal on seal varsti juba pool aastat sujunud suhe ühe targa hinduga, kelle puhul ta on tänulik, et tal on võimalus sellist inimest tunda. No 'supreme!' ju :D

Ainult jube külm olevat - seal on ju talv!
:)

Tatsutahime ütles ...

Tore :) :)