pühapäev, 4. juuli 2010

Edevuse laat

Pildil on väga edev kass - ta on nii ehitud sellepärast, et ta läheb eesli ja draakoni pulma (Jah, Shreki-film).
Alles eile mõtlesin, et näe - mitte midagi ei toimu ja mõtted ka peas ei liigu..., aga täna hommikul jõudis mulle kohale, et olen lihtsalt pikatoimeline ja pika seedimisega.
Nimelt käis neljapäeval külas Issake (minu isa) - lobisesime, jõime koduveini, Väike Tüdruk sõi Vanaisa kodu-peenra maasikaid ja mina sain kotitäie rediseid. Oli lõbus ja huvitav, alles täna hommikul ärkasin teadmisega, et mind ikka midagi häiris ka, tegelikult.
Esiteks - jälle see jutt, et Väike Tüdruk kohtleb Vanaema halvasti ja võibolla pole hea mõte lasta tal Vanaema külastada.
Jah, kindlasti Väike Tüdruk nörritab Vanaema sellega, et teatab, et talle ei meeldi 'xy', ta ei taha 'xy', ta ei mõtlegi tänulik olla 'xy' eest kui ta pole seda üldse tahtnudki. See on Vanaema arvates väga ebaviisakas. Tema lapsed olid vait, kui neile miski ei meeldinud.
Väikese Tüdruku poolt vaadatuna: pidevalt 'pealepressiv' Vanaema ei pea tema soovidest ja arvamusvabadusest lugu, niisiis tuleb oma protestisõnumeid hääletooniga utreerida... ja see hääletoon pole tõesti mitte hell või imetlev, nagu Vanaema on terve elu kõigilt oodanud (ja Väike Tüdruk pole erand).
Ma muidugi tean, et neil on suhtlemisraskused, kuid - no mina olen viimane inimene, kes selle üle imestaks :D... Ja ma olen mõelnud, et kui nad kõigest hoolimata tahavad suhelda, miks peaksin mina siis sekkuma ja neil suhtlemise keelama?
Siiski otsustasin ära keelata ühe asja - kui Väike Tüdruk Vanaema juurest tuleb, räägib ta mulle vähemalt kaks tundi sellest, kui veider see käik ikka oli, ja mis imelikku juttu Vanaema ajas. Otsustasin, et ma enam ei kommenteeri neid juhtumeid (mis on teinekord vägagi markantsed) ja kui ta hakkab uuesti sama asja rääkima, siis ütlen, et aitab küll. Aga külastamise koha pealt ma kohe ei tea... Noh, et... miks mina pean see keelaja olema?
Veel üks nüanss asja juures: mind torkab kuidagi, et Issake selle peale ei mõtle, et Vanaema kallistab ja ülistab alati neid, kes parasjagu silma all on - kui tuleb uus külaline, saab eelmine külaline sellise kriitika osaliseks, et hoia ja keela. Ma ei hakanud Isale ütlema, et mis sa õige arvad, mida Vanaema SINUST Väikesele Tüdrukule räägib? Ega hakanud ka vihjama, et Väike Tüdruk on erinevalt Vanaemast vähemalt aus: pole nii, et miilustab kellegagi ja pärast räägib halvasti. Kuigi põgusalt mõtlesin sellele...
Miks Väike Tüdruk üldse Vanaema juures käib?
Tal on vähe seltsi, Vanaema elab lähedal ja on ainus inimene, kellele Väike Tüdruk saab üksi külla minna. Pealegi on Vanaema põnev/veider ja annab tublisti mõtlemisainet. Sageli käivad nad jalutamas - mõlemad on tublid jalutajad. Ja Vanaema mängib mõnikord selliseid mänge, mida mina enam ammu mängida ei viitsi, vähemalt ekstra kätte võetuna ja pikemalt mitte - näiteks kaltsusõda, penoplastitükkidega mõõklemine,- nii et teinekord on tal tõeliselt lõbus.
Naljakas, et kolm päeva mõtlesin ma sellest kui lihtsalt Issakese arvamusest, mis on minu omast erinev - aga täna ärkasin mingi ängistusega sellele mõeldes...
Isa seisukoht on funktsionaalne, ma arvan: ta ei saa endale lubada olla Ema asjus objektiivne, sest siis jääks Ema ilma oma ainsast toetajast ja kuulajast. Sellepärast ma ei hakanud üles lugema, mida inetut tema enda kohta on Vanaema Väikesele Tüdrukule rääkinud. Sest tõesti, kes siis veel Vanaema kuulamas ja uskumas ja talle kaasa elamas käiks peale Issakese? Mitte keegi. Ma mõtlen, et kindlasti on tal raske pidevalt võidelda oma sisemise aususe ja tõearmastusega, ning et ta teeb seda ainult selle pärast, et ta arvab, et see võib päästa Ema elu, ükskord, võibolla.
Las siis olla nii, et Väike Tüdruk on paha ja teeb Vanaemale liiga. Kuigi see on mulle kibe.
Teine teema, mis on esimesega seotud - blogimine.
Issakese arvates peab blogiv inimene ennast küll geeniuseks pidama, kelle mõtteid maailm vajab.
Kui ma vaidlesin, et inimesed ei räägi blogides sugugi mitte ainult oma suurepärasusest, siis ta ütles, et ka oma rumaluse või haavatusega eputamine on lame. Et te ainult vaadake kui võluvalt rumal või imeliselt haavatav ma olen...
Kui ma ütlesin, et inimestel on hea teada, et ka teised mässavad oma väikesi eluvõitlusi - see on toeks ja teinekord suisa liigutav, siis tema leidis, et uudishimu teiste inimeste elude ja pesumasinate vastu on madal, ja sama madal on sellist uudishimu toita.
Hmh, hmh...
Kas pole ma ikka tõeliselt pikatoimeline, et mul alles täna on tunne, et mulle midagi paha öeldi :D
Tegelikult ma respekteerin täielikult tema arvamusi - nagu temagi minu omi, ma arvan... Selle pärast ma varem ei solvunudki :), et tema vastumeelsuseväljendusega ei kaasnenud soov mind tema moodi mõtlema panna. Lihtsalt - tema meelest on nii Väikese Tüdruku suhe Vanaemaga kui ka minu blogimisharrastus õudne, ning seda ta ausalt ka väljendas. Eks ta ilmselt (ja nagu ülaltpoolt on näha - täie õigusega) kardab ka blogi-asjandust justnimelt Ema pärast.
Ohh seda armastust, mis toob nii palju ilu ja valu :)

7 kommentaari:

Tatsutahime ütles ...

Ma olen mõelnud, et nagu vanematel on raske oma lapsi võtta täiskasvanud inimestena, on ka lastel tihti raske võtta vanemaid lihtsalt täiskasvanud inimestena... Sest vanemad on vanemad - ja nii võibki tunduda nagu vanemate mõtetel ja arvamustel oleks alati küljes mingi kasvatav, juhendav või suunav aspekt, ka siis kui pole.

Aga mis puutub arutamisse Väikese Tüdrukuga... Ühest küljest, Vanaema tagarääkimine on jah kuidagi kurb. Aga teisest küljest, kogemuste jagamine ja maailma kirjususe ja inimeste erinevuse mõistapüüdmine on jälle tore. Ja ma millegipärast usun, et te just seda viimast teha suudate.

Kuid.... mind huvitaks väga, kas maailm vajab ainult geeniuste mõtteid? Ma muide naudin sinu raamatukommentaare väga.

karikate emand ütles ...

Ma usun ka, et oma vanematesse suhtume me vähemalt mingil perioodil kriitilisemalt kui teistesse täiskasvanutesse. Teismeeas on põnev ja võimas avastada, et orienteerud milleski paremini kui lapsevanem. Ja ma olen mõelnud, et kuna vanemate tarkusest/kohanemisvõimest on sõltunud meie ellujäämine, siis on kuidagi õudne avastada, et nad teevad vigu, on jäärapäised jne - ma arvan, et see käib alateadlikult, see oma varasemate ellujäämisvõimaluste väljakalkuleerimine :D

sjgelle ütles ...

Igasuguseid mõtteid tuli seoses vanemate inimeste ja nende veidrustega. Ma olen siin omaette mõtisklenud - halvad jooned ei kao kuhugi, vaid süvenevad vanuigi. Miks see nii on?
Blogimisest mõtlen ma seda, et pole keelatud tegevus, aga paljud vaatavad sellele kui mingile kahjulikule. Ma olen ka oma sõprade hulgas kui valge vares.
"Issand, kuidas sa viitsid!!!?" ahastavad nad. "Ja miks sa pead oma mõtteid maailmale kuulutama?"
Ja nad ei teagi, et mul on veel suvekroonika ja varasest noorusest alles ka päevikud.
Igal oma veidrused.
Sina aga muudkui kirjuta! Pole midagi teraapilisemat.

karikate emand ütles ...

Ega ma ennast päriselt 'ära-arastada' lasknudki...

Ja enam polegi sellist paha tunnet nagu hommikul oli - äkki toimiski seegi kirjutamine teraapiana?!

Nii et muudkui aga kirjutame :)

Tatsutahime ütles ...

Sgjelle - aga kas sina oskad ütelda, miks ei peaks oma mõtteid maailmale kuulutama? No milleks need mõtted siis muidu on?

Tatsutahime ütles ...

/sjgelle/

sjgelle ütles ...

Tatsutahime!
Ei tea küll, aga arvan, et selle pärast, et teistel oleks ka huvitav. Kui poleks ühtki kirjanikku/raamatut, siis oleks maailm väga pime koht.
Niigi palju probleeme;)