kolmapäev, 21. juuli 2010

LIONEL SHRIVER "Me peame rääkima Kevinist"

Uuuuups!
Sain selle raamatu nüüd läbi.

Mõelda vaid, et ma pelgasin, et tegemist võib olla katsega näidata, et pahad on tegelikult õnnetud, või et keegi on süüdi... või siis et pole. Kartsin koolitulistamisest rääkivast raamatust leida õigustusi või umbmääraseid süüdistusi ühiskonna aadressil.
Tegelikult oli see kõike muud kui sentimentaalne raamat.
Esimesed muljed siin ja siin.

Ühesõnaga - Kevin on pärast 11 inimese surnuksvibutamist noortevanglas ja iga kahe nädala tagant külastab teda tema ema Eva. Samal ajal kirjutab Eva pikki kirju Kevini isale Franklinile, püüdes mõista, mis toimus - nende perega ja Keviniga. Ta manab silme ette eredaid minevikupilte, mis võisid asjasse puutuda, kuid samal ajal tundub elavat mingis tuimas šokiseisundis, lakkamatus leinas, ning ta leiab, et see ongi kohane seisund talle kui julmuri emale.

See on raamat, mille puänti ma ära rääkida ei taha - lugege ise.

Teisalt on see raamat, mida ma nõrganärvilistele ei soovitaks, nagu Bret Easton Ellise "Ameerika psühhopaatigi". Pärast "Psühhopaadi" lugemist vaevas mind kolm päeva iiveldus ja jõuetus - kardan, et see raamat mõjub samamoodi. Eks homme ole näha. Igatahes oli see karm lugu ja hirmus tore, et see polnud kirjutatud hoiatusloona - moraliseerimine võtaks loo mõju väiksemaks. Kas pole aus tunnistada, et sageli me ei teagi, kus ja mis viltu läks..., või pole me valmis tunnistama, et üldse midagi viltu on läinud?

Raamat on hästi kirjutatud ja hästi tõlgitud, tõlkijaks Triin Tael.

Üldse on sarjas "Moodne aeg" ilmunud väga palju suurepäraseid raamatuid.

Ma olen praegu liiga rabatud, et siia tsitaate lisada. Ma pole päris kindel, kas ma seda raamatut uuesti avada tihkan. Kuid võibolla lisan millalgi... Näis.

4 kommentaari:

sjgelle ütles ...

Olen tahtnud seda raamatut lugeda, nüüd ei teagi - olen selline nõrganärviline.
Eesti kirjanduses püüdis kasvatusvigade mõju isiksuse kujunemisele lahata Raimond Kaugver "Meie pole süüdi".
Olen lugenud, et isiksus kujuneb välja väga keeruliste tegurite koosmõjul, kusjuures umbes pool on päritud(ei saa muuta) ja ülejäänud osas jaguneb mõju kasvatuse, keskkonna, kaaslaste ja tont teab veel mille vahel. Keeruline probleem. Ühes ja samas perekonnas võivad lapsed üksteisest kardinaalselt erineda (ja erinevadki).

karikate emand ütles ...

Tjah, ma ka ei tea, kas soovitada Sulle seda või mitte... Selline absurdne, pime, põhjendamatu kurjus on kuidagi kõhedam kui saatuselöökidele ja -nöökidele järgnev kurjus. Vist selle pärast, et see ei anna võimalust mõista ja kaasa tunda...

Mul on vist ikka hea meel, et ma lugesin seda raamatut, aga päris kindlasti on mul hea meel, et ma seda enam lugema ei pea :D

On inimesi, kes soovivadki suhelda kummaliste tegelastega - et kui elu ei suju rahulikult ja vahel tülitsetakse ja piineldakse ja siis jälle lepitakse, tunnevad nad, et elu käib. Seni käib (elu), kuni ühe järjekordse tüli käigus ei käi enam. Olen ise ka sellises suhtes olnud, mille puhul ma aastaid hiljem olen mõelnud, et see inimene oleks mu võinud ära tappa... kuigi ta isegi ei löönud mind, ainult vihkas :P. No ma oleks ta minutipealt maha jätnud, kui ta mind löönud oleks ja kindlasti ta teadis seda. Ma jätsin ta maha, kui ta ütles mulle roppuse :) Esimese hooga tulid mul solvumisest pisarad silma ja järgmisel hetkel ma juba naersin salaja kergendusest... sest ma teadsin, et sellest ta ennast välja ei räägi :) Olin juba ammu tahtnud teda maha jätta.

luize ütles ...

Oi, ma seda küll poleks oodand, et raamat nii karmilt mõjub. Ma ise küll loeks uuesti :)
raamatu sisukokkuvõte võiks olla kaugveri parafraseerides, et keegi pole süüdi. aga samas ei saaks öelda, nagu nenditaks fataalselt, et nii need asjad on. aga see on selline päris elu raamat, kus lõpp on, nagu algusest peale juba eeldada võib, ma vahepeal juba kartsin, et tuleb ikka üks suur õnnelik leppimine, aga ei tulnd ikka.

karikate emand ütles ...

Ärge lugege seda kommentaari, kes raamatut lugeda tahab, aga pole seda veel teinud!!!

Luize,
no raamat oli super-võimas, ja suurepäraselt kirjutatud ja tõlgitud.

Kui ma märkasin, kui sarkastiline Eva võib vanglas oleva pojaga olla, siis ma leppimist ei oodanud. Ja mis puutub Franklini, siis tema lõpp oli minu jaoks üllatav, kuid lähemal järelemõtlemisel äärmiselt loogiline... Tema viimane oletatav/rekonstrueeritud mõttekäik Eva peas oli lummav ja halvav! Kindel see, et Kevin põlgas oma hurra-optimismist pimedat ja narri isa.

Aga Celia, ah... Celia...
See oli nagu füüsiline hoop.
See polnud sentimentaalne raamat ja ma ei poetanud pisaratki. Kuid mind oleks nagu kägistatud. Juba see silma lugu oli valus küllalt, just Celia enda suhtumine.

Nii et see oli tõesti erakordne raamat, kuid tuleb tunnistada, et ma pole nii intensiivsest lugemiselamusest siiamaani päriselt toibunud...

Kuid ilmselt olen ma tõesti täiega nõrganärviline... Mõnikord mulle tundub, et teised inimesed oskavad end paremini distantseerida ekraanil või raamatus toimuvast, nagu mul oleks miski geen puudu täiesti. Mina kiljun ja ägisen juba muumide-multikaid vaadates :D Thrillereid vaatan (telekast ei vaata tavaliselt, ainult plaatidelt) nii, et panen pausile, ja siis vajutan kaader kaadri haaval edasi.