TÕNU ÕNNEPALU "Kevad ja suvi ja"

Tegemist on 2008. aastal aprillist detsembrini peetud luule-päevikuga. Õnnepalu proovis pidada tavalist kirjanikupäevikut, kuid valminud proosatekstid talle ei meeldinud ja ei hakanudki meeldima - niisiis otsustas ta aprillis päevakajaliste luuletuste peale üle minna. Ega siinsed tekstid traditsioonilisi luuletusi meenuta, kuid kui kunstnik ütleb, et tegemist on luuletustega, siis on need muidugi tõepoolest luuletused. Olen väga seda meelt, et kui ikka inimene ise tunneb, et sündis luuletus, ja et ta on luuletaja, siis nii ongi.

Palju on loodusekirjeldusi, huvitavaid unenägusid, palju pessimistlikke mõtisklusi sellest, kuidas elu on üheülbaline ja mõttetu on seda edasi elada, neid samasuguseid päevi, mis inimest ei muuda, kuna - pole armastust, mis annaks tiivad. Kuid detsembris täidab Keegi Õnnepalu mõtted ja nende kaudu päevad - ei tea, kes see küll on? :)

Õnnepalu kirjutab ilusti ja lihtsalt - nagu sõbrale. Mulle see meeldib.
Ilus raamatuke oli!

Katked:

* Vanad majad koosnevad peamiselt tolmust.

* Riisusin aias natuke lehti.
Suurema jao on tuul ära viinud.
Alati tasub lehtede riisumisega oodata.
See mõte on nagu minu Mehe suust kukkunud :)

* Miks on mu kujutlused nii palju elavamad
kui ma ise. Millal ma saan välja oma hauast, mina,
maa peale kõndima?

* See esimene vali tuul lehtivates kaskedes,
kevade esimene kasekohin teeb haiget.
Aga mis ei teeks. Isegi uni teeb.
Ainult voolav vesi veel on see, mis valu ära viib.
Tukastasin allikasillal päikese käes.
Vee hääl. Vee valgus. See viib ära,
kannab sinust midagi minema.
Tahaks, et kannaks kõik.

* Külma ja kuiva hinge
kastaksid pisarad. Aga neid pole.
Kurbus on nagu katlakivi,
mis ajapikku hinge sadeneb,
ühel päeval on see korp nii paks,
et vaatad: sellest enam lahti ei saa.
Parem see nõu minema visata.

* Olgu pealegi teistel elu
ja minul unistus elust,
elu on seegi. Kuigi imelik.
Ma pole põrmugi kade,
sest mille pärast olla?
Iga elav kannatab.
Iga unistav
niisamuti. Teiste pidu vaadates
lähevad silmad märjaks,
mingi paratamatu ja helge kurbus tõuseb,
aga mitte üldse enda pärast.
Mitte üldse.

* Ükskõik,
mis ma olen teinud või tegemata jätnud,
see pole mind muutnud. Ega mu elu.
Need on alati olnud samad.
Oo, see on küll veider... Ma tunnen pigem vastupidi - et pisikesed valikud võivad kaasa tuua dramaatilisi muudatusi. Kui tunnen end pidetuna, siis valin huupi ja tunnen kogu aeg, et üks saamatu valik veel ja ma langen, lõplikult ja paratamatult. Ja ma ei saa kunagi endisele rajale tagasi - rajale, mida ma tunnen ja millel ma iseenda ära tunnen.

Sarnane katkend on ka:
* Aga keda mul on meenutada?
Kõik on läinud jälge jätmata.
Mul jälle vastupidi - jäljed on nii tugevad ja eredad, need teiste jäetud jäljed, ei ma ise ei paista endale kättegi teinekord. Sellepärast ma ka pole väga agar suhtleja...
Kuid ma olen hea mälestuste kandja: pidevalt meenuvad juba lahkunud inimesed.

* Kahekümne aastaga on maailm
palju kahtlasemaks muutunud.
Ta liigub aina kiiremini kuhugi,
kuhu on aina vähem tahtmist kaasa minna.

* Lähen niidan märga heina,
mis heinaks saama ei peagi:
pole vaja. Sest midagi pole vaja.
Selline lugu muga.
:)

* 3. JUULI, NELJAPÄEV

Eluhirm on laienenud nagu meri,
vaevalt seletan teist inimest
teisel kaldal, teisel pool köögilauda.
Mis ma kord oleksin selle hetke eest andnud!
Mis ma veel nüüdki annaksin,
kui mul midagi oleks,
peale selle hirmu, vananemise, hirmu.

* Inimese elu
on vigade kogumine.
Pessimistlikult öeldud, kuid mulle tundub, et mulle endale on küll kõige suuremaid läbielamisi põhjustanud mu eksimused - aina kasvav süütunne ja mõistmine kõige oleva haprusest läbib kõike sealtmaalt edasi.

* 16. AUGUST, LAUPÄEV

Unes nägin armastust.
Hoidsin sellest arglikult ja õndsalt
kinni. Elus pole teda niigi palju
hoida saanud. Pole osanud.
Pole olnud juhust. Viimaks
muutuvad nii oskused kui ka juhus
puhtteoreetiliseks. Mis jääb,
on uni. Hall soe päev,
nagu eikellegi embus.

* Olen õieti surnud.
Ma ei tea, kui ammu juba.
Ma ei tea, kui ammu juba ma
enam ei julge mõeldagi elada.

* Minu meel läheb kergeks. Õhtu tuleb,
sellest vist. Ikka sellest.
Miski saab mööda. Päev vähemalt.

* See, mis raskeks teeb, ongi liigne.
Aga raske on tast lahti saada.