Ajaviide

Kuna täna pole Meest kodus ja ma süüa ei tee (sest mul on kapis külma riisi ja lõhet ja tuunikala-riisisalatit - kala-kala-kala-kala :)), siis olen mugav ja voodist ka välja ei tule.

Teadsin juba ammu, kuidas ülilaiskadel päevadel aega viita.
Nipp on selline...:
Lööd oma blogiprofiili lemmik-muusika või -filmi lahtrisse (kasvõi ajutiselt) midagi ebatraditsioonilist, siis klikid sellel, ja vaatad, kellele see veel meeldib, lootes leida midagi põnevat ja erakordset. Ma pole seda eriti teinud, kuna polegi selliseid lorupäevi olnud eriti. Täna aga on selline päev.

Ma ei löönudki oma lemmikuks kedagi uut, vaid klikkisin juba enne pandud muusikul nimega Laura Marling.

Jõudsin ühe noore briti tüdruku blogisse, kes maadleb hämmastava probleemideportsuga:
seksuaalne ahistamine lapsepõlves;
õel, nartsissistlik, alandav ema;
söömishäired - ta ei suuda sageli süüa ja mida kauem ta söömata on, seda raskem on sööma hakata;
narkovõõrutus;
vägistamised ja alandamised;
tung ennast lõikuda ja põletada, mistõttu ta peab riideid ja jalatseid ostma arvestusega, et need varjaksid ta arme;
psüühikahäired, millest üks on isiksuse lõhenemine - näiteks jalutab ta kööki, et teha endale kena tassike teed ja avastab, et kõik majapidamise noad-käärid-kahvlid on laotud kapiservale ritta, terad üle ääre, lusikad on kõrvale heidetud, ja keegi teine ei saanud seda teha kui tema 'teine mina';
nurisünnitus;
kallima ja beebi isa enesetapp;
tema terapeut kinkis talle nukubeebi (oma sisemise lapse - ja kõigi tema alter egode sisemise lapse) turgutamiseks, millele ta nüüd pidevalt riideid ostab ja mida blogi jaoks pidevalt pildistab;
jpm.

Ta joonistused on hämmastavad - kuna ta on alles 21, on need mullegi arusaadavad :)
Nägudeta koletised, nägudeta ohvrid, silmist ja suust vihmaussidena valguv soga, veri, koletised, koletised, koletised, varjud, hirmunud lapsed, lapsed, keda sööb koletis...

Peale selle ta ka luuletab ja mängib kitarri, luuletused pole pahad, kitarri on ta koos teiste muusikutega ka mänginud. Ja laulab ka.

Samas ei soovi ta saada muusikuks ega kunstnikuks... ta ütleb, et ta soovib, et tema elu-eesmärk oleks pigem praktiline kui esteetiline. Vau!

Ta kirjutab üleloomulikult vigases inglise keeles, kuid kõik on arusaadav. Võibolla on see mingi messengeri-keel, mida sealmail kasutataksegi. Tema üks alter-egodest kirjutab korrektsemalt.

Suvalised tsitaadid, lohakalt tõlgitud (nagu ikka):

* Ma jalutasin töölt koju ja mida kaugemale ma kõndisin, seda hullemaks näis mu sotsiaalne ärevus muutuvat. Mulle näis nagu kavatseks iga vastutulija mind füüsiliselt või verbaalselt rünnata. Ma koperdasin mitu korda omaenda jalgade otsa ja püüdsin ennast oma mütsi alla ära peita. Ma ei kujuta ette, mis selliseid hirmuhoogusid põhjustab.

* Turul tuli minu juurde üks tüdruk ja kukkus lobisema, nagu ta tunneks mind, nimetades mind Chloe'ks. Mul on halb tunne, et vaatasin teda nagu hullumeelelset, kuigi tegelikult olen seda ise.

* Emadepäev. Ei tea, kas see peaks mind kuidagi mõjutama. See paneb mind tegelikult küll mõtlema aegadele, mil ma meisterdasin talle tulpidega kaarte ja üritasin talle hommikusööki voodisse tuua ja tegin kõike seda värki, mida lapsed teevad, kui nad veel arvavad, et kuna nemad ema vajavad, siis ema armastab neid.

Ja nüüd, kus te kindlasti juba uudishimulikud olete :), pean ma ütlema, et ma linki ei pane, sest ta on uute lugejate suhtes veidi paranoiline ja mina ei taha olla küll see, kes talle stressi juurde teeb, mis võibolla viib veel blogi sulgemisele. Vot.