Näiteks - jääd bussist maha.
Võtad aja maha - tiks! - ja nüüd on uus olukord: sul on järgmise bussini aega 25 minutit, aga 20 minuti pärast peaksid sa olema seal-ja-seal: mida teed?
See, et sa jäid bussist maha - see ei puutu üldse asjasse, see ei muuda mitte kuidagi praegust olukorda, pole mõtet sellele ainsatki mõtet raisata.
Sul on nüüd uus reaalsus, kaalu oma võimalusi oma uues reaalsuses, ära raiska ennast mõeldes bussist, millele sa ei saanud - seda pole.
Aga mis on, see on praegune olukord. Tegutse!
Samamoodi suhetes.
Tuled töölt koju, arvates, et su partner on kodus ja söögi valmis teinud.
Teda aga pole ja pole ka mingit sööki.
Pole mõtet raisata ennast partneri kirumise peale.
Nüüd on sul uus olukord - tulid töölt, oled väsinud, süüa nagu tahaks: mis võimalused sul on?
Kaalu neid võimalusi ja tee parim valik.
See, et sa olid valmistunud millekski muuks, noh, seda, mida sa ootasid - seda pole. Milleks sellest mõelda? Seda pole olemas.
Aga reaalsus on sul ju alles ja seda ei muuda ükski "oleks tahtnud, et...". Sinu reaalsus on hetkel väsimus ja tühi kõht: mida teed?
Imelik, et mõnel inimesel tuleb see ootustest erineva reaalsusega välkkiire kohanemine nii kergesti välja - korraks imestab: Ahsoo! ja tegutseb edasi - ja teised õpivad seda võibolla mitukümmend elu järjest... - mina kaa, mina kaa! :)
2 kommentaari:
Jälle hea teema! Mis mul muud kui kaasa koogutada ja noogutada.
Mulle meeldib see teema sest see on harjutatav, olen ise proovinud ja pingutan kõvasti, et aina rohkem märgata, kui ma jälle hädaldama hakkan, et REAALSUS EI OLE SELLINE NAGU MA TAHAN, ET OLEKS. :)
Kui meie pilt reaalsusega kokku ei lähe, siis me oleme kas vihased, kurvad, rõõmsad või hirmul. Selle asemel, et teisi süüdistada, et pilt ei vasta tegelikkusega, on parem oma tunded lihtsalt välja laadida, ja muidugi mitte teisele inimesele suunata seda laadungit. Võib omaette möirata, kuigi see on meie kultuuris üsna lubamatu sest seda seostatakse vägivalla ja labasusega. Samamoodi on rõõmustamine keelatud sest "pill tuleb pika ilu peale" ja "ära hõiska enne õhtut!" :P Rõõm ongi enim mahasurutud emotsioon, nagu üks autist selgitas. Teised võivad lausa tigedaks muutuda, kui keegi üleliia rõõmustab, sest neis on suur hulk väljaelamata rõõmu ja sisemine keeld kaasa rõõmustada. Ja siis me pakimegi need tunded kõik endasse, aga need kipuvad ikka siit-sealt pahvakatena välja või muutuvad kehas haigusteks.
See, et me kohe märkame, et olukord on muutunud ja vaatame kuidas uues olukorras toime tulla, on ideaalne viis tasakaalukalt elada, aga me kipume ikkagi sinnakanti olema, et meis paratamatult tulevad emotsioonid üles, ja siis on õige need emotsioonid välja laadida. Üks viis, kuidas ma emotsioonid mõnesmõttes lahustan, on see, kui ma peatun korra ja mõtlen "see ei ole ohtlik". Eile olin oma tüüpilises unenäo situatsioonis - oli kiire ja ma otsisin asju ja läksin juba paanikasse, et jõuan liiga hilja kohale ja ma ei tea, kuidas sinna täpselt sõita, kuhu ma sõitma pean ja mõtlesin, et võibolla polegi mõtet enam minna sest on liiga hilja jne jne... olin nagu peata kana, mitte midagi ei leidnud üles sest ma olin edast väljas sest mul kehal oli tunne nagu ma oleks ohtlikus olukorras. Siis tundsin, et nii, see on nagu mu viimaste päevade unenägu, kus ma lennukist maha jäin sest ma ei saanud oma asju kokku pakitud ja ei osanud enam mõtelda. Võtsin siis hoo maha ja ütlesin endale, et praegu ei ole ohtlik olukord, ma jõuan kohale siis kui ma jõuan, ma ei saa midagi teha enam selle vastu, et ma hiljaks jään. Ja siis hakkas pea tööle jälle, sain oma kobinad kokku ja läksin ja muidugi jõudsin ma siis kohale, kui teised ka alles saabusid.
Sellised erinevad mõtted siis selle teema ümber.
Ja tore, et jagasid oma mõtteid.
Jah, see on tõesti harjutatav ja seda ka tasub harjutada.
Mina igatahes olen seda teinud ja näen meeldivalt üllatununa ka tulemusi :)
Kinnitada endale, et "see pole ohtlik" on päris nutikas, kui märkad, et rapsid 'elu eest'...
Postita kommentaar