Eile (või millalgi) täitis VT koolis küsimustiku konfliktide ja nende lahendamise kohta - eks keegi üliõpilane vajas neid vastuseid oma tööks. Üks osa küsimustikust oli 'lahtiste' vastustega, kus oma sõnadega pidi kirjeldama, mida laps mingis olukorras teeks. Ja VT ütles mulle, et meie kodus neid asju lihtsalt ette ei tule ja need näisid talle absurdsed, aga midagi polnud teha, ikka tuli vastata :D
Näiteks oli selline juhtum: sina oled mõnusasti aega internetis veetnud, kuid nüüd tuleb koju su ema ja saab teada, et sul on kõik õppimata. Ta käsib sul õppima hakata. Mida sa teed?
VT vastas: Panen arvuti käest ja hakkan õppima.
Situatsioon on pöörane, kuna - VT tuleb koolist, sööb ja me ajame tunnikese-poolteist juttu ja siis ta hakkab õppima. Ta ei tee mitte midagi enne, kui tal on kõik õpitud. Ma vahel räägin talle, et kui Sa midagi pähe õpid või kui sa matemaatikat tehes väsid, siis puhka veidi, tee midagi muud, ja vaata hiljem värske pilguga, kuid tema ütleb, et ta ei suuda puhata, kuni kõik on tehtud.
Teine olukord.
Sul on sõber, kes sinu ema sõnul mõjub sulle halvasti. Sina nii ei arva. Mida teed?
VT: Ütlen, et ma ei suhtle enam selle sõbraga, kuid suhtlen ikka.
Tegelikult aga ei keelaks ma mitte kunagi VT'l kellegagi suhelda.
Kui nüüd kõrvale jätta see, et VT ise on hea/halva käitumise suhtes ülitundlik, mistõttu ma ei pea sellise asja pärast iial muretsema, siis mina mõtlen nii, et ema peab hoopis välja selgitama, millise lapse vajaduse see 'halb sõber' täidab ja otsima võimaluse aidata lapsel seda vajadust ilusamal moel täita kui ropendades ja seinu sodides ringi jõlkumine. Ei tohi nii teha, et võtad lapselt mingi võimaluse lihtsalt ära ja asemele annad ainult karjumise ja keelud.
Hästi palju pidi VT lihtsalt tunnistama, et ta on üsna ära hellitatud ( :D! ) ja ema laseb tal endal otsustada ja usaldab tema enda hinnanguid. Konflikte seega pole.
Samas üllatas mind see, et VT arvates ma ei oskagi range olla - me rääkisime sellest, kas meie sobiksime õpetajaks või mitte.
Ma ise olen arvanud, et võin ka terav olla.
Ma mõtlen, et ehk ma ikka oskan, lihtsalt vaja pole olnud kaua aega.
Veel üks huvitav asi VT juures.
Ta hoolib oma klassiõdedest väga, kuigi ei soovi nendega väljaspool kooli kasvõi telefonitsi või Facebooki kaudu suhelda. Ta ütleb, et tal on niigi vähe vaba aega. Samas on ta viimasel ajal hästi palju südant valutanud ühe üksinda 'maha jäänud' klassiõe pärast, kes teeb sageli koolist poppi. Kuna VT klassi tüdrukud on enam-vähem üksmeelselt hästi püüdlikud lapsed (neid vist on nii kümne ringis), kes rihivad alati ikka hinde "viis" suunas igas õppeaines, siis see halvemate hinnetega tüdruk on üpris üksi jäänud ja teised klassiõed halvustavad teda, öeldes asju nagu: "No muidugi ¤ puudub - täna on ju 'x-aines' kontrolltöö!" Ehk siis halvustamise viis pole enamiku inimese jaoks sugugi mõnitamine, aga VT'le teeb kõvasti haiget juba see, et teised on tema suhtes lootuse kaotanud ja ¤ maha kandnud. Ja kuigi ka VT pole selle tüdrukuga kunagi suur sõber olnud, otsis ta viimasel ajal võimalust, et ¤'ga kahekesi jääda ja temaga rääkida, et kuidas ta ennast tunneb ja nii edasi...
Eile siis rääkis ja mõlemal oli tore :)
Mind nii liigutab, kui hoolitsev ja kaastundlik ta on - kusjuures paistab, et ta ise ei vaja eriti suhteid.
Kuidas ma sellise lapsega ikka konfliktitan? :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar