Novaatoris oli huvitav lugu ühislaulmisest.
Psühholoogid jälgisid seitsme kuu jooksul laulurühma, loova kirjutamise rühma ja käsitöörühma liikmete omavahelisi suhted ja uurisid täpsemalt ühtsustunde teket. Laulmine pikas perspektiivis inimesi rohkem ei sidunud kui ühised käsitöötunnid ja kirjutamisharjutused, aga iga laulutunni lõpus oli lauljate seotusetunne märgatavalt kõrgem kui teistel gruppidel. Seega on ühislaulmisel tugev, aga lühiajaline mõju kokkukuuluvustundele. Mida inimesed ilmselt juba ürgajast peale on teadnud.
Ma arvan, et kõik koorilauljad teavad seda kirgastumise tunnet, mis tekib kaunite harmooniate üheskoos 'esilemanamisest'. See on tõesti nagu mingi kaunis maagia, midagi suurt ja võimast... Ma meenutan siiamaani heameelega seda aega, kui me vennaga mõlemad lastekooris käisime ja kuigi poisid ja tüdrukud olid eraldi, oli seal kuhjaga ühiseid laule. Meile mõlemale jäid alati ka teised häälepartiid kenasti ja vabalt meelde, nii et saime kodus koos kahehäälselt laulda. Küll see oli kena! :)
Ja mul on ka praegu kallemaid harrastusi igapäevane laulutund (kuigi jooga kipub trügima samale pulgale). See ikka kirgastab ja puhastab kõvasti. Pärast laulutundi on mul keps jalas ja hing 'helendab', nii et lähen kohe lauluga süüa tegema ja kui energiat üle jääb, siis teen majapidamistöid sinna otsa. Kui ei jää, siis söön kõhu täis ja kebin oma õlekotile ( - Ja Tartuffe? - Oma voodisse teine / kebis niipea, kui söödud õhtueine. :P), panen mingi rahuliku mantra käima ja tukun, kuni VT koolist tuleb.
Mõnus elu! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar