Kõige rohkem vast häiris tuhat kordust kõikvõimalike teemade juures.
Ega ta ise seda raamatut kirjutanud - ta lihtsalt sai kokku ja vestles aeg-ajalt sellega, kes iganes selle raamatu kirja pani (sel inimesel on nii häbi, et tema nime pole kirjas :D? - mina ei leidnud), ja nii on kordused mõistetavad, aga ma mõtlen, et kui isegi minul oli neid kole tüütu lugeda, siis mida peavad peale hakkama inimesed, kellel pole juba ette ära 100% positiivset või lausa "armastaja-arvamust" Manost? Umbusklikele jääb sellest raamatust silma ainult "mine Osho keskusesse Punes (Indias), osta Osho DVD'sid, CD'sid ja raamatuid, tee Osho meditatsioone ja emotsioonide vabastamise tehnikaid (ja maksa selle eest).
Aga jah, trillallaa, mina teda ikka väga armastan! :D
Kuigi ma pole üheski tema laagris mõistagi käinud, huu!
Ma pole karjainimene, nagu te kõik juba teate :p
Pealegi olen ma alati mõelnud, et kui Osho imeinimesena tõesti suutis vast sinna Punesse palju aastakümneid püsiva positiivse ja õnnestava, psüühilist arengut toetava energiavälja luua, siis muude inimeste võimes sedasama teha, ma kahtlen. Ja ma mõtlen alati, et - sellistel ettevõtmistel-seminaridel on hädalised inimesed koos - mis mind siis mõjutaks? Kas Mano armastuse energia või nende hädiste, pettunud, õnnetute ravi ootavad ja pettumust kartvate inimeste energia? Igatahes ma ei kipu neile seminaridele.
Mulle täitsa piisab rõõmustamiseks sellest, et üks tänulik, õnnelikkuse ja armastuse väe leidnud mees püüab seda nii armsal moel info ja isikliku energiatööga võimalikult paljudele pakkuda. Et kui sa leidsid midagi imelist, mis aitaks sinu meelest kõiki inimesi, siis sa lihtsalt tänuvõlglasena sel viisil leitud imelise elu eest, püüad oma võlga tasa teha seda viisi teistelegi pakkudes, mitte ei jää üksi tšillima oma armastuse- ja energialaine otsas, sest sul niigi hea ja las maailm päästab end ise - maailmal on selleks sama head võimalused kui olid sul. Aga nii tema ei mõtle. Tema tuleb ja pakub oma kingitust ja ütleb alandlikult, et tal oleks nii hea meel, kui inimesed võtaksid vastu selle, mis neid kosutaks, aga kui ei taha, eks ta ootab ja vaatab ja pakub mujal. Ja tema ise on õnnelik nii või teisiti, temal endal pole vajadust käia ringi ja otsida, keda ravida, kuid ta püüab võimalusel abiotsijaid alati aidata (kui nad just parasjagu miskitlaadi joobes pole). Eks temagi päev pole kummist ja juhtub, et tal pole ajalises mõttes võimalik abipalujaid aidata - selle üle on ta väga kurb, kuigi võtab seda mõistusega.
Eesti inimesed on naljakad. Olen kuulnud arvamusi, et Mano ajab oma seminaridega suuri rahasid kokku. Kas tõesti keegi arvab, et selliste asjadega saab ta Eesti kehvikute ja haigusinvaliidide hulgas endale kõhupekiraha koguda? Euroopa ja Ameerika on suur ja lai ja peaaegu kõikjal seal saaks ta rohkem raha kui siin. Kõik inimesed ju saavad aru, et piletirahadest tulevad maksta ürituste korraldajate palgad, materjalid, üürid, elektrid, telefoniarved, lennukipiletid, toidud, pagasirahad, koristajatädide ja kokkade tasud, toidu jms transport ja nii palju muud. See, mis Manole kätte jääb on lihtsalt kommiraha, arvestades tema globaalset eluviisi.
Aga eks nii kadedus kui skepsis on inimese enda sees toimuva peegeldus. Nagu ka usaldus ja armastus. Me elame küll samas maailmas, aga meie reaalsused on tohutult erinevad :)
Ma olen õnnelik, et mul on soe, usaldav, rõõmus reaalsus :), mis laseb mul uskuda sellistesse tegelastesse nagu Veet Mano ja Mari Metsallik ja nende olemasolu üle meie maailmas heameelt tunda :)
Ma olen nii uudishimulik küll, et oleksin soovinud midagi kuulda ka Mano elu romantikapoolest, aga sellest ta ilmselt ei tahtnud rääkida ;), oma päritoluperekonnast rääkis küll. Et oli neljast lapsest noorim ja nende vanemad läksid lahku, kui ta oli vist 9 vms. Lapsed jäid isale. Mano armastas väga loodust ja sporti - eriti jooksmist. Vanemad õde-vennad polnud kuigi kenad Mano vastu, kui nad veel lapsed olid. Aga hiljem asi paranes.
Ei saa öelda, et ma seda raamatut kellelegi soovitaks. No see on nii kirjandusväljaande kui infoallikana nii segane ja niru. Aga kes Manot juba nagunii armastab ja suudab taluda tema taotletult lihtsat (lihtsameelsena näivat) kõnelemise viisi, see vast kannatab ära need loginad. Mina igatahes näen küll selle raamatu puudusi ja ohkasin mõne koha peal, aga mind laadis see ikka suure soojuse ja rõõmuga. Ma mõistan tema tänulikkust ja allumist vajadusele nüüd ise teisi aidata.
Nii et armas inimene, üks mu lemmik-inimestest :)! Muahh, muahh! :)
4 kommentaari:
Veet Mano oli vene selgeltnägijate tuleproovi 13. hooajas. Seal räägitakse ka osaliste eraelust, kuigi ta väga ei tahtnud endast rääkida. Tol ajal oli tal venemaal pruut vms. Lapspõlvest räägita ja Oshost, kes oli kohutavalt rikas.
Siit saab kõiki selgeltnägijate saateid vaadata: http://serialu.net/bitva-ekstrasensov/
Õhtulehest:
" Veet Mano on sündinud Ameerikas, kuid elab koos kaasaga Venemaal ..."
***
Ma olen kuulnud,kui ta oma vene naisest räägib,too on ka müstikahuviline,aga jagab hästi vene äri-ilma kombeid.
Kui kunagi oli korralik dokfilm (aasatatepikkune uurimustöö)india gurudest, eriti Maharashist,tema koolkonnast ja rahadest,rahadest,rahadest...siis muutus ka too Osho minu jaoks ühest küljest lausa paariaks...mille tulem on see, et "lollidelt tulebki raha ära võtta".
Jaa, ma ühel suvel isa juures maal nägingi seda-teda esimest korda selles sensitiivide saates. Selle hooaja vaatasin kodus ilusti lõpuni, Mano sai minu mäletamist mööda kolmanda koha... Kohtunikud hindasid teda alati väga kõrgelt, aga kaasvõistlejad olid jube nördinud, et tuleb Ameerikast ja ei suitseta - ning peab ennast teistest paremaks. Ma ise tean venelasi ka nii palju, et pead nendega kaasa jooma, muidu "ei austa!" ja pead nende juurest ära minema :D Nii et Vene televaataja andis hääle ka ikka "omadele".
Aga see oli täitsa ok lahendus nii Manole kui mulle :D
Nagu ta raamatus korduvalt ütles: tal pole mitte kunagi olnud mitte mingisugust tahtmist sensitiiviks saada - need võimed, see tundlikkus lihtsalt tekkis koos muu arenguga, kaas- või kõrvalnähuna.
Seda, jah, mingi tõlk või muu Mano abiline rääkis, et tema arvates Manol on Venemaal keegi südamerõõm... :), aga seda jäi minu jaoks nagu väheks :)
Aga meesterahvas võib minu meelest vabalt õnnelik olla "kogu maailma" armastades. Nii et see teda minu meelest küll vähem tubliks ei tee, et tal naist ja lapsi pole :)
Üldiselt ma selle saate vaataja pole, sest
1. ma juba ammu tean, et mõnedel inimestel on erilised võimed
2. ja et mõned inimesed on petised
3. ja mõned sebivad väe saamiseks mustade jõududega ja seda ma parem isegi ei vaata
4. ja mõned inimesed on hea tundlikkusega - aga mitte sellistes kunstlikes situatsioonides. (Näiteks lugesin telekavast, et snaiper sihib saates osalejaid ja sensitiivid peavad ära arvama, mis oht neid ähvardab. Aga taevas hoia - neid ei ähvarda ju tegelikult mitte mingisugune oht, vaesekesed peavad seal ilmaasjata punnitama. Ainult mõtetelugejad lahendavad selle ülesande, teised jäävad tühjade kätega, sest kuidas sa tunnetad ohtu, mida pole? Sellist ohtu, et snaiper neid päriselt ka tulistab, kindlasti pole.)
Nii et see saade oleks ainult põnevusjanust, aga seda mul pole. Põnevusest läheb mul ainult süda pahaks :D
Ahsoo, Skarabeus, ma hakkasin vastama enne Su kommentaari nägemist.
Vaat siis, kui armas! :)
Postita kommentaar