Kõik, kõik on uus, ka oktoobrikuus

Ma olen nüüd üle nädala juurutanud uut päevaplaani, mille järgi ma tõusen üles alles kell üheksa hommikul. Magama plaanisin minna nii ühe-kahe paiku, aga tõttöelda tuleb mul juba südaööl uni peale ja nii ma magan siis üheksa tundi nagu lapsuke.

Muutuse viisin ma sisse VT palvel, kes ütles, et talle meeldiks nii väga, kui hommikustel tundidel oleks ainult tema üleval ja maja oleks tema päralt. Kunagi ma tõusin kell viis hommikuti just selle pärast, et ma tahtsin oma jooga, meditatsiooni ja päevikuga ühele poole saada enne, kui teised krabistama ja sebima hakkavad, nii et ma mõistan seda soovi suurepäraselt. Paraku nihkus Mehe eluviis tollal öiseks, nii et just siis, kui mina tõusma hakkasin, ärkas tema köögi- või kirjutuslaua taga üles ja hakkas uuesti oma pooleli jäänud arvutimängudega pihta, kuni ta siis tunni-paari pärast tegelikult ka magama tuli. Ja see kõik ei sobinud mulle kohe sugugi, sest kunagi polnud kindel, mis ruumis ma oma asju segamatult teha saan. Ja üldsegi - väga nõme on, joogamatt ühes ja budakuju teises kaenlas - kuulatada ja oodata ja vaadata, et mis ruum nüüd siis safe on. Lõpuks kauplesin ma endale oma toa ja see oli parim otsus. Nüüd on siin ainult minu energia ja ma võin ükskõik mis kellaajal oma valgustkartvaid tegusid teha üksindust ja vaikust eeldavaid hobikesi harrastada. Kui teen seda veidral kella-ajal, siis käin enne pereliikmed läbi ja küsin, et kas on midagi 'akuutset' vaja ära õiendada, sest järgmised tund aega paluksin end mitte tülitada.

No vaat, nii et kui VT oma vaiksete hommikutundide igatsuse jutuga tuli, siis mõistsin seda vajadust suurepäraselt. Aga eks esimene mõte oli minulgi, et "psühholoogid seda sammu küll heaks ei kiidaks, sest lapsele ei tohi nii palju kontrolli anda". Kuid siis ma mõtlesin, et kontroll on nagunii illusioon.
Või mis? :P

Nii et nüüd ma siis jätan VT hommikul 'üle musitamata' ja ta hiilib ise vaikselt kooli. (Kampsuniväel, hih-hih-hih!) Ta on esimesest klassist peale tõusnud kell 6 just selle pärast, et tahab endale pikka ja rahulikku hommikut. Kooliminekule kulub tal tegelikult vaid 10 minutit.

Aga VT ei osanud arvestada sellega, et ka mina vajan hommikusi rahutunde, et tegelda Mehe tõlgete, päeviku, jooga, meditatsiooni ja laulmisega  (ee, jah, see, et ma nendega tegelemist endalt enam ei nõua, kindlasti ei tähenda seda, et ma neid enam ei tee - olen üsna kindel, et teen pigem rohkem kui enne, sest pea on selgem, väsimus ja segasus ei ole kuhjuda saanud, kuna vajadusel võtan aja maha), nii et nüüd koolivaheajal oli mul silt ukse taga:

Kuigi vaheaeg saab nüüd läbi, pean seda silti ilmselt nädalavahetustel edasi kasutama.


Vaheaeg algas meil ka toredasti - VT'l oli esmaspäeval sünnipäev. Mees ei teadnud vaheajast midagi, ja kui ta esmaspäeva hommikul meie juurde kööki kepsutas, siis oli ta mõnevõrra imestunud seal VT'd nähes. Ma ütlesin talle, et jätsin VT sünnipäeva puhul koju ja Mees suhtus sellesse väga lahkelt ja mõistvalt :D
Tegelikult pole VT sel õppeaastal veel ühelgi päeval puudunud! :)

Sünnipäevasöögiks soovis VT seekord:
kaks käntsakat sinki
paki brie juustu
tomateid
ja lehtsalatit.

Khmm.
Aga noh, tema tahtmine sündigu, nagu varahommikul, nõnda ka sünnipäeval... või kuidas see tähendamissõna kõlaski? :p

Ostsin meile veel viinamarju lisaks, ja oligi kogu moos.

Minu sünnipäevahommikusöök: õuna-porgandisalat ja viinamarjad. Nämma!

Ja mingit tralli me ei teinudki, mängudepäeva isu tal enam polnud :) - ladusin talle ainult tarokaarte. Ta ei tahtnud kaugele näha, vaid üldiselt, mis seis on. Seis oli selline, mida kõige kokkuvõtlikumalt kirjeldaski vastav kaart, Sauade 5 - et parasjagu käib üks oma jõu, tarkuse ja osavuse katsetamine, mängulised jõuproovid. Eks tublil koolilapsel ongi selline elu.


Ka VT on endale hakanud päevaplaane tegema ning jõudis sellega sama puntra juurde, millega mina olen mässanud. Et kuigi päevaplaan saab tehtud just selleks, et oleks ülevaade sellest, mida päeva jooksul annab ära teha, jättes endale ka puhkepause - mis on küll ka ära sisustatud -, siis tegelikkuses juhtub nii, et kuigi päevaplaanis on kuhjaga hobisid, pead nende tegemisel ikka näpuga plaanist järge ajama, mille tulemusel tekib ikkagi tunne, et vaba aega üldse pole. Näiteks VT on huvitatud võõrsõnadest, ta töötab suvest alates läbi leksikoni ja on jõudnud juba p-täheni, aga kuigi see on hobi, võib see päevaplaani kantuna hakata tunduma kohustusena. Nüüd jääb vaid ära oodata, millal temagi õpib oma plaani suunava juhisena võtma ja uskuma, et tal on alati õigus võõrsõnadele selg pöörata ja vaadata YouTube'ist multikaid, näiteks. Samas on ohtlik selliseid asju nagu YouTube päevaplaani panna, sest seal viib üks link teiseni ja välja pääseda on raske. Mina olen seda kogenud Pinterestiga, et vaatan, et sain oma asjad 13 minutit varem valmis, no mis ma teen? - vaatan korraks Pinteresti ja tõmban hinge. Ja siis olen seal järsku tund aega olnud. Ai-ai!

Aga Pinterestis on ka punt inimesi, kes armastavad kirjatarbeid, päevikuid ja 'plännereid', nii et mina jään nagu vasikas sinna teiste inimeste ilusaid leide imetlema.

Näiteks vaadake vaid seda pliiatsitopsi:

- Pinterest -

või seda nööpnõelapatja

- Pinterest -

või neid järjehoidjaid

- Pinterest -

või neid märkmepabereid.

- Pinterest -

Ja sellised armsad pastapliiatsid meile lausa kingiti -

õieti VT'le kingiti, aga ta kinkis ühe mulle edasi.

- Pinterest -

Kirjad on:

"Gosh, you look so cute"

"You're better than unicorns"

"You rule so hard" 

:p

Nii armsad! :)

Ee, ja ongi vist kõik... niigi jahvatasin siin kolmes jaos :p

Olge siis tublid ja ärge unustage nädalavahetusel kella keerata!

:)