Huvitav, hästi palju räägitakse mugavustsoonist väljatuleku vajadusest ja kinnitatakse, et kui teed ära midagi, mida kardad, et ei suuda teha, siis see mõjub eriliselt tiivust-tõstvalt, laiendab inimese silmis tema võimekuse piire, kergitab enesehinnangut ja mida head iganes.
Rääkisime VT'ga sellest ja selgus, et meil mõlemal see kogemus puudub.
Kui tahame midagi ära teha ja teemegi, siis on hea meel.
Aga kui on tõrge või lausa vastikus mingi asja ees ja sunnime end selle ära tegema, siis ei tunne rõõmu ka sellest, kui tulemus on väga hea, kui saame selle eest kiita ja asjad on kenasti ja õigesti ja puha.
See jääb ikka vastikuks ja õudseks kogemuseks, mille me meelekindlalt üritame mälestuste kolikambrisse lükata ning mille meenumine paneb judisema ja nägu krimpsutama.
Hea tulemus üldse ei loe - see kogemus jääb vastikuks ja meil pole mingit tahtmist seda korrata ka nüüd, kus me teame, et saame hakkama.
Ma arvan, et asi on selles, et me oleme väga teadlikud, mis meile meeldib ja mis ei meeldi :)
Mulle on elu jooksul küllaltki palju öeldud, et sa ei tea, kui sa ei proovi; sa ei saa öelda, et sulle ei meeldi, kui sa pole proovinudki! Noh, minu kogemus ütleb nüüdseks, et väga hästi saab öelda. Pole mulle ükski asi, mida ma proovida pole tahtnud, meeldima hakanud. Isegi "võib kah" tunnet pole tekkinud.
Veel arutasime siin, et kas enesekindlus on seotud kogemustega?
Võiks arvata, et mida rohkem kogemust sul on, seda enesekindlam sa oled.
Aga samas, võtame näiteks teismelised, kellel "on alati õigus" ja kes "teavad alati paremini, mis neile hea on". Nende enesekindlus nende meetodite õigsuses põhineb pigem ümberlükkavate kogemuste puuduses - nad pole oma meetodite juures veel läbi kukkunud. Või siis nad teavad, et nende moodi saab hästi, aga pole veel näinud, et teistmoodi saab ka hästi.
Vaat sellised pisitillukesed arutlusejupid täna :)
Muahh! Muahh!
:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar