Tjah, sellepärast ma ju hakkasingi nädalatabeleid tegema, et kui rohkem ette võtsin, siis nagunii vahepeal muutsin vahepeal midagi omast arust hästi olulist, millega päevagi oodata ei andnud.
Nüüd näiteks tegin nii, et hommikul teen ma kiirelt ja jõuliselt yang-joogat, mis energiaga üle kallab, soojaks ja erksaks teeb, õhtul aga yin-joogat, mille puhul asendeid hoitakse lausa 5 minutit (mina ei viitsi enamikku asenditest nii kaua hoida) nii et ergutamise asemel see hoopis rahustab, kuigi harjutused võivad olla täpselt samad - hingamine muutub sügavamaks ja... Aga meel jääb ikka selgeks. Mulle meeldib yin-jooga palju rohkem :D (loomulikult - ma olen ju aeg-luubis inimene), aga hommikusse ja päeva tasub yang-olekus siseneda.
Veel hakkasin ma laulma hoopis hommikul. Küllap härin ka vähem inimesi sellega :D Kes teab, võibolla seina taga tahavad lapsed õppida ja mina üürgan siin "halleluuja"! Ja kuna laulmine on ka ergastav tegevus, siis kohe pärast seda on väga hea aeg minna süüa tegema ja siis on koristamise-majapidamistööde aeg.
Aga söögiga kipub olema see probleem, et niisama üksi vaikselt süüa on nagu igav... siis kipub pilk arvutisse midagi tühisemat ja meelelahutuslikumat otsima... Päris viimasel ajal aga vaatan vaat seda Gayatri Mantra videod - see on nii rahulik ja kaunis... üldse ei teki tunnet, et mingit ekstrameelelahutust oleks veel vaja..., aga nagu näha, midagi ikka tahaks mälumise kõrvale teha (- veel?). Ja boonuspunktid muidugi selle eest, et suurem osa filmist on AegLuubis! :)
Dalai-laama näiteks kuulab söögi ajal uudiseid. Üldse olevat paljudes budistlikes kloostrites kombeks (nagu vanasti pühapäeval kirikus) igasugused asjad 'kanstlist' einestavatele munkadele üles lugeda. Et kes külla tuleb ja kes peavad kuhu minema ja mis kõik kloostrielu ja selle elanikke puudutab.
Aga mina olen natuke valvsaks muutunud selles osas, mida ma söögi ajal kuulan ja kuulen - kes tahaks endale rahutut või mure-energiat sisse süüa, eksju!? -, nii et uudiseid ma küll igaks juhuks söömise kõrvale käima ei pane. Ja mõned arvavad, et toit on nii püha ja väärtuslik asi, et me peaksime konkreetselt sellele keskenduma, iga ampsu armastusega alla neelama ja mõtlema, kuidas see meie keha toidab. Kloostrites aga loetakse just sellepärast, et pole soovitav mõelda, kas toit on maitsev või mitte, ei tohiks 'hea maitse' poole püüelda, üht maitset teisele eelistada, tuleb oma (kasvõi maitsetu) rokk kohusetundest keha eest ja kõhuvalu vältimiseks lihtsalt alla uhada. Sellest suhtumisest saan aru küll...
Muide, ma mõtlesin välja, mis mind veganluse juures valvel hoiab! Nimelt see kõikjaltkostev jutt, et seda tuleb ÕIGESTI teha. Et feilitakse, sest pole võetud seda ja toda ja kes teab mida. JÄRELIKULT - pole selles toitumises midagi loomulikku. See on omaette teadus, mille tundmaõppimiseks tuleb kõvasti aega kulutada. See pole lihtne ja loomulik toit. Vaat nii näib mulle.
Muide, Mari Metsalliku jutt, et võiks oma kehale öelda, et kallis keha, need õunad siin on sinu tänane toit ja palun ole nii kena ja võta ja meisterda nendest õuntest kõik, mida su keha vajab, tundub mulle täiesti loogiline ja usutav :D
Võibolla ma võõristan veganlust ka eelpool juba tõrkega mainitud FreeLee pärast. Tema on selline võitlev vegan, kes pöördub oma videotes nimeliselt teiste videoblogijate poole ja õhutab neid hakkama veganiks, et selle läbi oma vaatajaid mõjutada ja maailma muuta. Soov pole paha, kuid on paha, et on olemas see soov. Eeskuju on ainus viis laste õpetamiseks, mäletate? Kui hobust allika poole lohistama hakata, siis pole see enam nii kena sugugi. Piisab vaid eeskujuks olemisest ja näha olemisest. Pole vaja väikeseid videoblogijaid-tüdrukuid nutma ajada, hurjutades neid singipitsa söömise pärast, pikkides oma noomituskõnesse klippe peksu käes kiljuvatest põrsabeebidest.
No-no-no, if you ask me, this is a wruuuuung way to do it.
Ja no FreeLee lihtsalt pole minu maitse oma pealelendamisega, aga see tema vegan-peika Durianrider (ka YouTube'i tegelane) on lihtsalt MegaMatslik. Durianrider on minu jaoks tõestus, et veganlus inimesega imet ei tee. Võid aastaid elada hoolides loomadest nii väga, et ei söö mune ega joo piima, aga iseloom on ikka ... noh, suht näru. Ja inimene, kes temaga elab, ei saa ju ka normaalne olla :D - seda saab ilmselt ka minu ja Mehe (kusjuures mõlemalt poolt vaadatuna) ja üldse paljude paaride kohta öelda :D, kui palju neid igati ontlikke paare ikka on. :)
Sellega seoses meenus, et pärast õpetajatepäeva ropendamise-teemat istusin mediteerima küsimusega, mis seda tingib? Ja kohe tekkis minus tunne, et olen piisavalt palju maailma näinud, et taibata, et hästi läheb siin vaid tõesti tarkadel ja tugevatel inimestel, või siis nartsissistidel ja sotsiopaatidel, ja ma kardan, et kummagi alla mina ei kuulu, nii et läbikukkumine on küllalt kindel, mistõttu tasub juba varakult teha nägu, et minu meelest on maailm nagunii p-sses ja mind üldse ei huvita. Ehk siis sisenesin teemasse kui empaat. Ja see oli tore, sest nüüd ma tean, et ainult head tahan neile poistele, Mitte pahandamist vaid sõprust ja tuge saadan neile mõttes. Jah, enamik jääb mingiski valdkonnas eluga jänni... kui saaks ainult sisendada neile poistele, et see on ka ok. Me pole kõik ajakirja väärilised lood, ja ka uhkete ajakirjapersoonide elus on murtud käsi ja südameid. Aga ilu ja headuse poole tasub ikka hoida, isegi kui seda on vaid killukene.
---
Niisama pilte mu märkmikest ja värkidest:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar