Vend ütles viimati siin käies, et temas on toimunud kummaline suhtumise muutus.
Et ta on alati Meest võõristanud ja mingil eluperioodil lausa teravalt hukka mõistnud, kuid päris viimasel ajal vaatab ta teda järsku kaastundliku - mitte haletseva vaid mõistva - pilguga.
Ta küsis, mis temaga toimub? :D
Ja ma ütlesin, et võibolla isiklikud kannatused ja nurjumised on selle võime temas avanud?
Ja tema mõistatas, kui kaua ta veel kannatama peab, et meie Emmakest kaastundliku pilguga nägema hakata? :D
Ja mina nagu tahtsin midagi vastata, aga siis jäin maigutama ja üha suurema kaarega pead vangutama :D
Ei kujuta ettegi neid kannatusi, mida selleks vaja läheb :p
Nagu öeldakse: nartsissism on ainus psüühikahäire, mille puhul haige ise jäetakse rahule ja ravitsetakse kõike ümberseisjaid :D
Jumala tõsi!
Aga kaastunne on tõesti heade suhete võti.
Sa ei saa tülitsema hakata, kui su esimeseks reaktsiooniks kellegi nähvamise või teravuse peale on kaastunne. Sest see inimene jäi ilmselt olukorraga jänni, see käib tal üle jõu ja siis ta turtsatab sinu peale. Seda inimest oleks hea aidata ja lohutada, mitte vastu turtsuda.
Teadnud olen ma seda juba üle 15 aasta, aga praktikasse on see jõudma hakanud alles nii poolteist aastat tagasi. See annab lootust. Et kuigi ma ilmselgelt olen küllaltki pikatoimeline :D, siis toredad muutused tasapisi ikka toimuvad.
6 kommentaari:
ma olen jälle lugenud, et kaastune teise suhtes tähendab tegelikult teisest üleolekut. enda paremaks pidamist.
olen ikka mõelnud, et miski iva ses on, aga midagi on ikka justkui nihkes ka. polegi päris selgeks suutnud seda enda jaoks mõelda.
et mis siis täpselt.
head, SK
Jah, ma olen ka lugenud.
Kaastundel on mitu varjundit.
Üks on jah, et tunnen sulle kaasa, kuna sa oled nii nõrk/loll ja ma ei hakka sinust paremat midagi ootamagi.
Kusjuures sedalaadi kaastunne pole mulle kunagi omane olnud. Pole olnud põhjust ennast paremaks pidada :D Aga ma saan ikkagi aru, millest siin jutt käib. Siiski, olin alles teismeline, kui juba nägin, et siin on võimalik olukord, kus üks räägib aiast ja teine aia-august. Ma kahtlustan, et niimoodi mõistavad kaastunnet inimesed, kes on iseenda nõrkuste suhtes halastamatud - kelle armastus vajab veel kasvamist :)
Teine võimalus kaastundeks on mõistmine, et inimeseks olemine on raske ja kuni on elu, on ka kannatusi. Nii minul kui sinul. See on siis rohkem inimesega koos, 'temaga kaasa' kurvastamine, empaatia.
Need on tõesti üsna erinevad tunded.
Musi Sulle! ;)
Jaa, kaastunne. Ma arvan, et meil ongi vaja selgeks teha, mida me selliste sõnade alla mõtleme nagu "kaastunne", "armastus", "heldus" jne. Kõigil on oma tõlgendus ja arusaam, mõne jaoks on kaastunne näiteks see, kui ta läheb õnnetu inimese juurde ja proovb kõike teha, et sellel inimesel hea hakkaks, selle asemel, et lihtsalt olla koos selle inimesega, olla kohal, kuulata ja mõista, olla kaastundlik. Tihti ei tahagi teine, et tema jaoks kõik korda tehakse ja lahendusi pakutakse, vaid soov on, et teine oleks siin ja praegu temaga. Ma sain Su kirjeldusest hästi aru, millisest kaastundest Su vend räägib. Näha teist inimest ilma hinnanguid andmata, näha, et me kõik oleme ebatäiuslikud ja teeme vigu ja saada aru, et see ei tee kedagi halvaks inimest. Kõige raskem on seda just oma vanematega teha sest meil on tugev sümbioosne suhe nendega, me ei oska end nendest eraldada ja see teeb kõik nii valuliseks ja kaastunlik olemine on suht võimatu. :)
Aitäh :), Sul on nii armsad, rahulikud ja arukad kommentaarid alati :)
No aitäh, kuigi viimane kubises näpuvigadest :)
Tjah, ma loen näpukatest sujuvalt üle. Teada on, et inimesed kirjutavad kommentaare laste, töö, telesaadete, söögitegemise jms kõrvalt, nii et mind vead küll ei häiri :)
Postita kommentaar