Loen nüüd hommikuti - poolteist tundi, kui ma just taas magama ei jää, mida teinekord ikka juhtub :) Olen nüüd endale reegliks seadnud, et hindan vaikusehetki ja ei kraba kohe esimest oma kümnest pooleliolevast raamatust pihku, kui tegemistes mingi paus tuleb. Lugemisaegade mahamagamisest ja võimalike lugemispauside eiramisest hoolimata edenes lugemine blogipausi ajal päris jõudsalt, kuid kuna ma silmapilk leppisin sellega, et blogima ma ei pääse, ei teinud ma neist raamatutest väljakirjutusi ning kirjutan nüüd kolmest raamatust vaid paari sõnaga, statistika mõttes.
*
MARGARET ATWOOD "Orüks ja Ruik"
Misantroopne noorteadlane Ruik lõi uue, füüsiliselt vastupidava ja vaimselt lapsemeelse inimrassi ja päästis üle maailma valla viiruse, mis hävitas homo sapiensi maapealt ära. Oma sõbra, Lumemehe, oli ta viiruse eest varjamisi kaitsnud, ning katastroofi alguses seadis ta Lumemehe fakti ette, et senine maailm hukkub ja tema ülesandeks jääb uued inimesed katsejaamast välja viia, kui pärisinimesed on enamjaolt maha surnud ja ruiklasi ei ohusta. Niisiis sulges Lumemees/Jimmy end uue rassiga haiguste eest katsejaama ja ootas, kuni suurem hüsteeria väljaspool läbi sai. Siis viis ta ruiklased elama suurde parki mere ääres, olles neile juhendajaks. Samas oli just tema see, kelle jaoks maailm väga dramaatiliselt muutus ja kes oleks tuge vajanud. Kuid eks vist on nii, et kui keegi meid vajab, siis tõmbab see meie tähelepanu meie enda hädadelt kõrvale ja teeb ka meie elu - pelgalt fookuse ümbersuunamise kaudu - kergemaks.
*
TOOMAS RAUDAM "Elus enesetapja"
Kaante vahel on kuus erinevat-stiili lugu, mida seovad mõned tegelased. Surma, ka enesetappe, nendes lugudes jagub, kuid tragöödiat mitte, pigem on lood muhedad ja absurdsed. Ma nimetaks Raudami kirjutamisstiili assotsiatiivseks - tegevuste järgnevuse loogika ja karakteriloogika on vähem oluline kui sõnamängudest tuletatud arengud. Siit tulevad vahvad mängud tähendusvarjundite ja võimalike tegelikkustega. Ja mulle meeldivad pisikesed naljakad üllatused Raudami tekstides, näiteks: kui mammi paneb selga mummulise kleidi, saab temast 'mummi'. Armas ju!
*
INDREK JÄÄTS "Aasia päevikud. Põhja-Indiast Lõuna-Hiinani"
Tegemist ongi reisipäevikutega, mis on piisavalt omanäolised ja hästi kirjutatud - paremini kui enamik reisikirjeldusi. Isegi statistilised andmed olid nii sujuvalt teksti sees, et jutu voolavust ja põnevust ei takistanud see mitte põrmugi. Muidu oli tegemist väga konkreetse igapäevase päevikuga, kus oli pea iga päeva all juttu ka sellest, kus ja mida söödi, palju maksis ja sama ööbimise kohta. Mulle aga meeldibki lugeda väikestest asjadest: kuidas pikal teekonnal peale kandade ka reite siseküljed hellaks hõõrduvad; kuidas väikesest foorideta linnakesest autojuhiks palgatud onu ei teadnud fooridest mitte möhhigi ja tiba suuremasse linna sõites külvas omajagus segadust enne kui reisilised aru said, milles probleem; kuidas India lärmakas liikluses tuleb aga lihtsalt teed ületama hakata ja imekombel kõik need edasitrügivad liiklusvahendid jätavad su ellu jms... Olen neid Aasia reisikirju üsna palju lugenud, kuid ikka avaldavad muljet kirjeldused sellest, kuidas hämaratel tänavatel on pea võimatu mitte astuda väljaheidete ja vedela rämpsu sisse - võeh!
Täna sain läbi veel ühe raamatu - Roy Strideri "Punase ja musta", aga sellest on mul ka väljakirjutusi, mistõttu sellest raamatust tuleb eraldi postitus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar