Päevake

Kuigi eile olin õudselt väsinud, jäin magama ikka alles ühe paiku ja ärkasin juba pool kuus. Mediteerimine pidi unetarvet vähendama, aga kas nii kiiresti? Igatahes olin hommikupoolikul värskusest ja teotahtest pakatamas ja pidin hommikuselt mossis Väikese Tüdruku korduvalt pikali musitama, kui tema kell 7 oma toast välja tuli ja minu seltsis elutoas passis, kuni tuli aeg kooli minna. Täna oli tal viimane korralik koolipäev - järgmisel nädalal on juba peod ja väljasõidud ja värgid.

Koristasin siuh-säuh ära, tegin ära jooga (hatha) ja lõunasöögi (riis köögiviljade ja hakklihaga) ning vudisin poodi tekile. Õnneks pakkus Mees end kaasa - tuli välja, et üks tekk (pildil see valge-punane) oli nii paks ja kohev et moodustas suure kartulikoti moodi pambu - seda siis tassiski Mees. Tumepunase pleedi ja oranzhi lina mahutasin kenasti omale kaenla alusesse kotti.

Väike Tüdruk oli täna täiesti pöörane - kargles mu voodis tundide kaupa ringi. Ma püüdsin teda ikka rahulikumatele radadele suunata ja vahepeal mängisimegi pool tundi kaarte, kuid siis hakkas jälle mürgel peale. Lõpuks tema huilgas: "Ma ARMASTAN sind! Sa oled PARIM!" Ja mina porisesin: "Mhmh... see on kena... kuule, sa oled tüütu!" :D
Aga ta polnud solvumise-tujus, nii et kui ma suutsin teda veenda, et tuleb minu toast lahkuda, siis läks ta mingit mesimummi-laulu huilates... :D

Isegi kass lamab Väikese Tüdruku kiindumusavaldustest täiesti oimetuna mul siin jalutsis... ja ma tunnen, et pean lausa kosuma, enne kui ma raamatupostituse kallale asun... Huhh!