Muidumula

Väikese Tüdrukuga Eurovisioonist veel tagantjärele muljetades selgus, et ega ei mäletagi, kes siis päris viimaseks jäi. Õnneks on arvutis 'kuugel' ja sai kohe järele vaadata, et see oli Šveitsi naisterahvas oma maheda lauluga "In love for a while". Lugu oli ju kena, samuti laulja hääl... ei teagi, mis talle saatuslikuks sai. Ehk see, et lauljanna Anna Rossinelli näis vähemalt lõppvõistlusel laval hirmu kätte suremas olevat ja ilmselgelt ei nautinud ta oma esinemist karvavõrdki - see oli üks suur pingutus lihtsalt. Samas laulsid/rokkisid Ukraina blond ingel ja vist ka Gruusia (oh, ma pole kindel, et oli Gruusia, aga üle ka seda enam ei vaata) mustapäine neiu ikka kogu hingest, mõnuga, täielikult oma lauluks kehastudes ja neid oli mõnus vaadata. Anna Rossinelli aga pälvis kogu minu kaastunde, tema esitus oli nagu tragöödia. Ehk on nii, et mõni inimene lihtsalt pole suure lava jaoks loodud? Psühholoogid küll ütlevad, et inimene saaks kõigega hakkama, kuid mõni meist kannab sisimas nii tugevat väärtusetusetunnet, et saboteerib ise oma võimalikke triumfe, kuna sügaval sisimas ta usub, et pole edu ja tunnustust väärt. Noh, kes teab... Igatahes mina tõmbasin Anna Rossellinit vaadates endaga paralleele ja mõtlesin nendele olukordadele, kus ka mina olen püüdnud midagi oma tahtmisest suuremat teha, kuna võimed selleks justkui olid ja see justkui kohustab... - kuid kui ma olen midagi teinud ainult selle pärast, et 'peaks nagu', siis olen samamoodi 'traagiliselt esinenud', mulle tundub. Pole vaja toppida oma nina sinna, kuhu ei tõmba. Aga kui sul ikka on anne või oskused, siis justkui peaks neid maksimaalselt rakendama... Njaa, eitea... :(

***

Aga muidu läheb mul huvitavalt.
Nimelt katsetasin ma mõned nädalad tagasi midagi uut.
Mul on justkui enam-vähem alati olnud päevaplaan, sest ma olen nii hajameelne inimene, et tuian päeva niisama maha, kui mul pole must-valgel kirjas, mis kohutav hunnik igasuguseid pisikesi asju tuleb nimelt sel päeval ära teha. Ja varem oli nii, et kui ma midagi enneaegu tehtud sain, siis asusin juba järgmise asja kallale. Või kui olin väsinud, siis mängisin arvutis kaarte või lugesin kõmulehti või vaatasin moeblogardite blogidest fotosid, kuni mu arvuti kokku jooksis. Nüüd aga olen teinud nii, et kui midagi varem valmis saan, siis istun vaikselt niisama või lausa meditatisooninurka maha. Ka suurendasin ma plaanipäraseid 'vaikuse-kogumise hetki' meditatsiooninurgas - neid on nüüd 4.

Ja käes on ka esimesed muutused, kuigi ühtlane nädal pole nii pikk aeg, et lubaks kilgata, aga mina olen muidu nii labiilne, et siiski:
- mu uni on palju parem ja ma jään hästi magama
- mul ei tule päeval uni peale
- mu pea on õhtul selge
- mul pole mingeid tapvaid isusid olnud - muidu ma palun ikka MINIMAALSELT ülepäeviti Mehel veelkord (ja otsekohe!) poodi lipata, sest ma pean kohemaid Midagi saama (krõpsud, õlu, kommid, juust, vinnutatud veiseliha, õlis praetud pirukad jms)
- olen kogu aeg rõõmus ja laulan...
... ma arvan, et isegi veel on mingeid muutusi... ehk pole ka, ei meenu küll hetkel..., aga hirmus hea on olla :)

Kusjuures ma isegi ei püüa keskenduda ja pead tühjendada, sageli. Istun lihtsalt meditatsioonipoosi ja võtan sõrmedega asendi sisse ja olen niisama. Mõnikord olen silmad kinni hoopis "Hallo, Kosmose!" loenguid kuulanud interneti kaudu - isa soovitas kuulata ja tõesti on huvitav! Mõtlesin, et murdad pidid mõjuma ka ilma keskendumata ja mis mul targemat ikka teha on, peaasi on rahulik olla... Ja no - praegu näib küll, et mõjub...

Muide, kui ma pühapäeval Apollo poes mingit jooga toitumisest rääkivat raamatut lugesin, siis seal oli kirjeldatud, kuidas oma 'vaimsetest saavutustest' teistele rääkimine seob sind maisemaga ja tekitab senisest madalamaid vibratsioone - mistõttu on oma väljakuulutatud puhtast eluviisist äkitselt raskem kinni pidada. Ainult selle tõttu, et sa välja rääkisid ja selle kaudu end maisemaks tegid! Nii et ... homme hakkan jooma, ilmselt, hihii :)
Ma luban, et tulen siis ka blogisse lällama :D

*

Igatahes olin ma enda üle nii rõõmus, et kui sain teada, et sel nädalavahetusel me Väikese Tüdrukuga basseini minna ei saa, siis otsustasin selleks ettenähtud raha eest endale uue joogamati osta. Ostsin selleks vannituppa mõeldud mati 65 * 150 cm. Ei libise ja ei kisu rulli - mulle meeldib! :)




Veel nägin nunnut punast patja, mille nurkades olid tutid. Ostsin selle omale meditatisoonide ajaks pepu alla - muidu kasutasin kokkumurtud beebitekki. Siin on padi - kas pole see kena?:



Minu 'vaikuse kogumise nurk' näeb nüüd välja selline: