See jutt oli mõeldud tegelikult 'kriitika-teema' otsa, aga tookord ma ei viitsinud rohkem kirjutada ja siis tulid mõned päevad, mil ma jäin tukkuma niipea kui maha istusin, nii et kirjutamisest ei tulnud midagi välja.
Nimelt on selline üldtaunitud kriitika vorm nagu tagarääkimine minu jaoks jällegi täiesti ok, irw irw irw :)
On absoluutselt loomulik ja lubatud, et meid miski kellegi juures ärritab või nõutuks teeb.
Ja on täiesti loomulik, et me soovime oma emotsioone või elamust mõne oma sõbraga jagada - ma ei oska siin midagi inetut näha. Palju igavam on rääkida nendest asjadest, mis on paigas nagu nööbid pluusi ees. No kaua sa neist ikka räägid? Aga inimeste üle võib imestada lõputult, pole midagi otsatumat ja põnevamat kui inimpsüühika keerdkäigud, aga just teistest inimestest peetakse sobimatuks rääkida, kui teda ennast juures pole. (Kusjuures, tegelikult peetakse ju ka endast patramist ebaviisakaks, heheheee.) Mina kindlasti eelistan seda, et minu puudusi kusagil mujal arutatakse, mitte ei tulda mulle endale neid nina peale viskama... sest esimesel juhul ei pea ma midagi tegema, teisel juhul pean ma mõtlema, mida vastata :D Absoluutselt selge, et muutma ma ennast ei hakka... - ohh, vähemalt ei tohiks hakata, sest iga inimene peab ikka iseendaks jääma, mitte kordamööda kõikide kritiseerijate ootusi kehastada püüdma -, aga midagi tuleb ju vastata, midagi viisakat ja mittehaavavat, midagi konstruktiivset, üles-ehitavat...
Tagarääkimise alla käib ka oma blogis teiste (blogide) kirumine – mis jällegi minu jaoks on palju kenam, kui kellegi teise blogisse minna ja öelda, et „kuule, miks sa niisugusi riideid kannad – sa nagu vähe vana ei ole selle jaoks või?“ Samas pole sugugi õel oma blogis kirjutada sellest, kui kummaline on see, et üha rohkem keskealisi naisi kannab tibiriideid, nii et selja tagant arvad et 20, näo poolt vaatad, et 50. (Need on lihtsalt näited - mina midagi sellist täheldanud pole, aga eks ma käin muidugi vähe väljas ka, ja kui täheldaks, siis mind SEE ei häiriks.) Täitsa normaalne on oma blogis kirjutada sellest, mis sind on imestama pannud või ärritanud ja tavaliselt see ju ongi miskitpidi seotud teiste inimestega, mitte majade, puude või värvidega. Aga minna teise inimese ’blogikoju’ teda halvustamisega ründama, ja veel mõttetult, sest tema on täie õigusega tema ise, pole ’normaalne'.
Minu jaoks.
(Sõbranna luges eile õhtul mu kritiseerimise-teksti ja kirjutas mulle kohemaid, et mis minuga lahti on, et ma nii tige olen? No vaat, oskan ja olen! :P)
2 kommentaari:
See pole mingi tagarääkimine, kui kirjutad oma blogis asjust, mis sulle ei meeldi.
Tagarääkimine on selline pahatahtlik sosss-sosss, kus näo ees ollakse mesimagused, selja taga aga naerdakse õelalt.
Sellest patust pole ma kindlasti puhas. Kahjuks.
Oi kui tore! Mina arvasin, et tagarääkimine on iga jutt kellestki, kes ise pealt ei kuula, ja olin aastaid kurb, et mina küll teen seda pattu kogu aeg ja ei kavatsegi lõpetada... Olgu, kellegi tagaselja kiitmist või imetlemist ma ka ei suuda tagarääkimiseks pidada (aga mõned peavad, või vähemalt väidavad, et peavad - ausõna!), aga kellegi käitumise üle imestamist - sellele näiteks võimalike põhjuste otsimist - pidasin küll, kui seal ka midagi pahatahtlikku juures pole!
Minul kui vähesuhtlejal on siis seda 'ehtsat tagarääkimist' elus üsna kerge vältida. Jee! :)
Postita kommentaar