Unenäoline lugu kummalistest inimestest, kelle saatus toob kokku muust maailmas eemal asuvasse võõrastemajja, mida peavad imetabased lapsed, kes teavad nii palju nagu oleksid nad 300 aastased võlurid. Lugeja ei imesta sugugi, kui loo lõpus võõrastemaja hoopistükkis õhku kerkib ja seal hajub.Klientide hulgas on proua, kelle saatis sinna abikaasa, et teda armukesest lahutada; liiga palju näinud meremees Adams, kes ootab kättemaksu võimalust; õrn tütarlaps, kes tuli sinna, et meri ta hirmudest ja melanhooliast terveks raviks; teda saatev preester, kes kirjutab kummalisi palveid; kunstnik, kes maalib mereveega merd ja teadlane, kes koostab entsüklopeediat sellest, kus kõik maailma asjad lõppevad - siin uurib ta seda, kus lõpeb meri.
See muinaslugu kulgeb lainetades nagu meri - ta on kaunis, kuid pigem kummastavalt, isegi heidutavalt ja melanhoolselt, mitte heaendeliselt, nagu muinasjutud muidu.
Katkendeid:
Salapärane Aafrika linn, mida ükski valge mees veel näinud pole...
• „Müüre Timbuktus ei ole, sest sealkandis on alati arvatud, et tema ilu ise peatab iga vaenlase.
Räägib Ann Deveria – naine, kelle tema abikaasa saatis Almayeri võõrastemajja armukese eest peitu.
• Mitte, et ma tahtnuks õnnelik olla, ei. Ma tahtsin... ennast päästa, muud midagi, päästa. Paraku taipasin hilja, missuguse raja me peaksime valima: ihade raja. Tavaliselt arvatakse, et inimest päästab muu: kohustus, ausus, hea või õiglane olemine. Ei. Päästjaks on ihad. Ainsad reaalsed asjad. Järgid neid, ja päästadki ennast. Mina sain sellest aru liiga hilja. Kui elule aega anda, keerab ta asjad veidral, armutul moel ümber: ja siis taipadki, et sa ei saa midagi ihaldada ilma endale häda tegemata. Siin varisebki kõik kokku, pääseteed pole, mida rohkem sa rabeled, seda hullemini läheb võrk sassi, mida rohkem sa mässad, seda rohkem teed endale viga. Pääsu pole. Kui oli juba hilja, hakkasin ma ihaldama. Kõigest väest. Sa ei kujuta ette, kui hullusti ma endale viga tegin.
• Mul oli elu, mis tegi mind õnnelikuks, ja ma lasksin sel puruneda, et olla sinuga. Ma ei armastanud sind igavusest või üksildusest või mingist tujust. Ma armastasin sind, sest iha sinu järele oli tugevam mistahes õnnest. Ja ma teadsin ka, et elu ei ole piisavalt suur, hoidmaks koos kõike, mida iha välja mõelda suudab. Kuid ma ei üritanud tagasi hoida ei ennast ega sind. Teadsin, et seda teeb elu ise. Ja tegigi. Korraga varises kõik kokku. Kõik kohad olid kilde täis ja need lõikasid kui vahedad terad.
• On tõsi, et inimesed mõtlevad välja suurejoonelisi lugusid, usuvad neid ise palju aastaid järjest, ja pole üldse tähtis, kui ogarad või ebatõenäolised need juhtuvad olema, neid kantakse endaga kaasas ja ongi kõik. Niisuguse asjade seisu juures võib isegi õnnelik olla. Õnnelik. Ja sel ei pruugigi lõppu tulla. Kuid siis ühel päeval praksatab miski suure fantastilise väljamõeldise südames katki, ning äkitselt, ilma mingi põhjuseta, variseb kõik ette hoiatamata kokku ning sa jääd paigale, suutmata taibata, kuidas võis juhtuda, et too oivaline lugu ei ole enam sinuga, vaid sinu ees, nagu oleks tegemist kellegi teise rumalusega, ja see keegi teine oled sina. Äkitselt. Mõnikord pole selleks õieti midagi tarviski. Näiteks üks küsimus. Sellest piisab.
• Nüüd ma tean, et Darrell /meremees Adams/ oli tark ja teadjamees. Mees, kes oli näinud. Kuid ennekõike oli ta lohutamatu mees. Seda õpetas mulle mere rüpp. Need, kes on näinud tõde, on alatiseks lohutamatud. Ja tõeliselt päästetud on vaid see, kes pole iial hädaohus olnud.
Njaa... mul on ka selline tunne. Kuigi ma täies usus ootan veel seda tarkust, mis näeb läbi sellest, kuidas kõik omavahel seotud ja õige on ja ei muretse ega kurvasta :)
Hea olla on hea ja ka mõttekas:
• „Teil on halvad mälestused, doktor. Ja halvad mälestused rikuvad elu ära.“
„Hoopis halb elu, Marie, rikub ära mälestused.“
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar