Päevake

Magama jäin jälle kell üks ja ärkasin jälle pool kuus hommikul - sedapuhuku paraku metsiku peavaluga. Kuna Mees läks toiletti, siis krabistasin tabletikarbis ja ajasin 4 tabletti 400 mg ibumetiini suhu, sest kuna on laupäev, pidime Väikese Tüdrukuga linna minema. Püüdsin uuesti magama jääda, mis ka õnnestus, kuid poole üheksa ajal ärkasin sama suure valuga. Võtsin veel 4 tabletti ja pikutasin. Tunni aja pärast tulin ikka üles ja ütlesin Väikesele Tüdrukule, et võin temaga küll minna litri-täidisega palli ostma, mida ta tahtis, ja ta ka rämpstoitu sööma viia, kuid ujujat minust täna küll pole.

Jalutasime siis Zeppelini poole, aga - täna oli ju miski rattaspordivärk, nii et teed olid eemaldatavate metall-taradega kinni pandud. Foorid vilkusid, liikluspolitseinikud valvasid... Uuh, nagu miski ulmekas - maailm polnud enam endine :) - mitte ei saanud aru, kuhu tohtis minna ja mida teha, aga selge oli see, et üle aia otseteele ronida ei tohtinud ja sama käis ka aia alt läbi roomamise kohta - milleks polnud küll isugi. Aga õnneks just Zeppelini juures oli võimalik üle tee minna. Seal lõppes ka tänavate tühjus ja algas hullutav melu. Üks issi pillas 3 meetrit minust eespool lapse kampsuni maha ja ma hüüdsin teda täiest kõrist ja Väike Tüdruk huilgas kaasa, aga kuulda polnud suurt midagi. Eks ma siis jooksin talle kampsuniga järele.

Aga litritega pallid olid Novaluxis otsa saanud :(


Läksime siis McDonald'si poole - sealkandis oli rahvas nii tiheli, et ma ei saanud pika puurimise peale aru, kas see asutus üldse avatud on - kõik maja küljed olid nagunii paksult rahvast täis. Polnud võimalik näha, kas ustest käiakse. See kõik oli väga õudne minu jaoks, see kõndiv, jooksev, sumisev, hõiklev ja igasuguste sealdeldistega ringisõitev rahvamass. Tundsin, kuidas mu silmaalustest lurinal viimanegi rasva ja veemolekul kaob...



Panin ette, et läheme Hesburgerisse, mis polnud tühja kõhuga kodust väljunud Väikese Tüdruku jaoks just rõõmustav pakkumine. Ta mossitas ja kiirustas mind tagant, kuni ma pahandasin, et minul polnud üldse vaja siia ronida oma peavaluga ja mina pole süüdi selles õuduses, mis linna-peal toimub. Selle peale kõndis Väike Tüdruk mõnda aega minu selja taga ja ütles siis vabandavalt, et ta oli näljane ja väga pettunud. Minu paha tuju läks ka silmapilk üle, kuigi ma olin juba kujutlenud, kuidas ma terve juunikuu teda mitte kusagile ei vii...

Hesburger oli pea inimtühi. Nosisime kõhud täis ja tujud läksid paremaks.
Siis käisime veel kulinapoes, kust Väike Tüdruk ostis endale liblikaga kaelaketi ja peavõru. Peavõru pani ta kohe pähe, mis siis, et firmasilt selle küljes lipendas :D


Siis käisime loomapoodides ja ostsime kassikesele jonnipunn-hiire, kes alati püstakile tõuseb :) Kassu oli vaimustuses! :) Samuti oli väga rõõmus Väike Tüdruk ja lausa tantsis ülejäänud tee koju. Usun, et oma 6 kilomeetrit kõndisime me küll ära, nii et tubli tiiru tegime.

Kodus võtsin jälle 4 ibumetiini, pikutasin paar tundi ja siis võtsin veel 4. Noh, paremaks läks küll, aga ega ma ikka veel eriti pead liigutada ei julge. Ja homme ma täitsa puhkan, ainult triigin pesu ja vannitan Väikese Tüdruku, aga pirukaid ei tee ega korista. Vist pingutasin sel nädalal veidi üle, sest olen paaril päeval koledasti ära väsinud küll.




Täna pole ma ridagi lugenud, aga kuna mul jäi bloggeri tõttu üks ports Tommy Hellsteni tsitaate üles panemata, siis teen seda täna õhtupoole :)