ROY STRIDER "Punane ja must"

Minu jaoks täiesti tundmatu kolumnisti sotsiaalkriitilised arvamusartiklid, mis on varem mitmel pool ajakirjanduses avaldatud. Nagu sotsiaalkriitika puhul ikka, tuuakse esile, kuidas väikeseid ja väeteid ei kaitsta vaid pigem ära kasutatakse ja alla surutakse. Mulle kangesti meeldis, et Eesti probleemide kõrval oli palju juttu ka Tiibetist: Hiina koletegudest selle riigi rahva kallal ja kuidas meilgi lasub moraalne vastutus - milline häbi see on, et Eesti tipp-poliitikud ei julge dalai-laamat ametlikult vastu võtta ja kui halvasti me teeme, ostes odavaid hiina kaupu. Noh, ma elan ka Tiibetile sügavalt kaasa, nii et rõõm oli lugeda neid artikleid. Kuigi mulle tundus, et Strider on kuidagi romantiliselt kompromissitu ja lausa jäik ("pahad on pahad ja head on head"), kiites Hiinat ja Tiibetit kõrvutades isegi viimase toite... mis on kuulu järgi väga tuimad ja harjumatud: soolane tee jakivõiga, odrajahukört ja -käkid. Olen lugenud palju selle kandi reisiraamatuid ja olen kuulnud küll, et mõni tüdineb hiinapärastest roogadest ära, kuid tiibeti toitu ei eelista nad sellegipoolest.

Üldiselt iseloomustaski neid esseesid nooruslik-romantiline anarhism - armas! Strideril on palju puhtaid ja kauneid visioone sellest, kuidas tuleks elada, kuid mulle tundub, et inimesed ei taha seda, inimesed pole sellised. Ka soovib ta, et riigikodanikud avaldaksid sagedamini ja konkreetsemalt oma arvamust ja sekkuksid oma elu üle otsustamisesse rohkem. Ta on pessimistlik ja väidab, et meil tegelikult polegi demokraatiat, sest Eesti rahvas on nii passiivne ega usugi võimalusse midagi ära teha. Kodanikualgatus on meil ülimalt puudulik. Kuid kes oma murega võimuritele näkku ei roni, see jäetakse kõrvalisse kohta virelema – näiteks maainimesed, nad on kaugel eemal, silma alt ära, ja ei huvita poliitikuid. Jah, nii see on. Kas see saab muutuda? Ei tea. Tundub, et võim tõesti rikub inimesi, alates sellest, et endale teiste toetuse saamiseks pead toetama neid ja lõpuks käibki üks suur kätepesemine ja tehtud ei saa midagi.

Näiteid tekstidest:

Riigipoolne hoolitsus on silmakirjalik; eralastehoiule esitatavate nõudmiste näitel:
* Eestis elab ametliku statistika järgi üks viiendik elanikest (sh palju lapsi) alla vaesuspiiri, aga nende puhul ei tunta muret, kas majas on ikka piisavalt kraanikausse. Kas lasteaedade puudumine on ikka parem kui näiteks lasteaiad, mis ei vasta päris kõigile euronõuetele, kuid mida juhivad ja hoiavad käigus lapsevanemad, kes oma lastest reeglina hoolivad?
Tundub, et ainus võimalus jaburast olukorrast pääsemiseks on mittetulunduslike illegaalsete lasteaedade loomine – nii vajadusest kui kasvõi kodanikuallumatuse märgiks – et seejärel taotleda nende legaliseerimist.
No see euronõuete-asi ajab vist enam-vähem kõigil harja punaseks... see riigi ülepaisutatud kontroll kõige üle, mis mingit turvatunnet ei taga.

Kapitalism...
* Kapitalism on kuritegelik, jõhker ja agressiivne süsteem, mille mootoriks on põhimõte toota mitmeid kordi enam kui vajalik ning müüa toodang uutele turgudele. Uued turud on sageli needsamad riigid, kust veetakse võileivahinna eest välja tooraine ja inimtööjõu ressurss.

Samas mõni jutt tundus liiga naiivne, näiteks tema arvamused rahvusküsimuses...
* Ainus õiglane lahendus oleks mõlema rahvusgrupi teineteisele lähenemine ühiskondliku muutuse nimel. See tähendaks, et kui Eestis elavad venelased muutuksid veidi rohkem eestlasteks, peaksid eestlased samavõrra venestuma. Pikapeale tekiks uus rahvus, eestivenelaste kõrvale ilmuksid vene-eestlased.
Jah, milleks üldse rahvused? Kingime parem oma riigi ära, saab vaevast lahti.
Kuni me seda ei tee, jääb ikka eestivenelasi, kes ei andesta meile seda olukorda, et nad ’peavad’ elama ’eestlaste maal’. Kui eestivenelane räägib eesti keelt, siis mingit probleemi polegi. Kui ta ei taha eesti keelt rääkida, ei oska seda teha ja seega end tugevalt venelasena identifitseerib, jääb ta iseenda soovil igavesti võõramaalaseks ja külaliseks siin.
Ja mida siin lähenemise all silmas on peetud? Kui on vaja kohalikku keelt õppida, siis on vaja, aga olemuselt soovib ikka igaüks endamoodi jääda. Mingi lähenemine toimub iseenesest ja muud ei saagi toimuma panna.

Ökoromantika...
* Kui nägin eelmisel aastal, kuidas Sikkimi endine kuningriik Himaalajas on oma territooriumil keelustanud plastiktaara ning kilekotid, imestasin sealsamas: miks ei või meie Eestis isekesis kokku leppida, et olemegi täielik ökoriik. Toodame vaid mahetooteid, hoiame oma looduse piinlikult puhtana, vastustame rumalat tarbimist.
Kõlab ilusti, aga inimesed ei taha seda, inimesed tahavad kiirust, efektiivsust ja palju valikuid.

Huvitav raamat oli.