LINNAR PRIIMÄGI "Kommentaarium"

LR 1997/1-3

Eseedekogumik umbes 50 lühikese artikliga väga mitmesugustel teemadel. Mõni essee oli tõsisem, mõni informatiivsem, aga üldiselt olid sellised hoogsad mõtisklused vampiiridest, filmidest, inimkäitumisest, kunstist, kõlbusest jne. Näiteks loos "Naisesõna" arutleb Priimägi selle üle, et vanasti kehtis ärikultuuris 'mehesõna', aga nüüd, kus naised koos kõigi oma emotsioonide ja heitliku meelega on tippu roninud, ei saa ainult sõna peale lootma jääda :p. No kas pole naljakas?!

Ei oskagi kokkuvõtlikult neid artikleid kirjeldada, aga siin on mõned tsitaadid:

• Meie tsivilisatsioon oma haiguste- ning õnnetustõrjega püüab surma ja surmakogemust noorest inimesest eemal hoida. Selle tulemusel tekkiv vaegus – elu ainukordsuse teadvuse vaegus – küllap ongi just nii paljude tühiste elude ja loomata elulugude diagnoos. Isikliku surma kogemuse nappus ei tekita aukartust võõragi elu ees. Kuritegevus ei võrsu mitte eluvõõrsusest, vaid surmavõõrsusest.


• 1910. aastal koostasid G. H. Kent ning A. J. Rosanoff esimese teadusliku assotsiatsioonide sõnastiku, olles küsinud tuhandelt ameeriklaselt esimest päheturgatavat vastust sajale sõnale. Selgus, et ühtemoodi vastuseid igale katsesõnale oli keskmiselt 16%.

1950. aastate algupoolel kordasid W. A. Russell ja J. J. Jenkins seda uurimust sama materjaliga, võrreldes ka eri rahvaid. Selgus kaks tähelepanuväärset tõsiasja. Esiteks oli Ühendriikides kolmandiku võrra kasvanud sarnaste vastuste hulk (kusjuures sagedaimad vastused, näiteks laud – tool, olid jäänud samaks), mis näitab, et ameeriklaste assotsiatiivne mõtlemine oli umbes poole sajandi jooksul tunduvalt ühtlustunud. Ja teiseks ilmnes, et eurooplased (prantslased ning eriti sakslased) mõtlevad märgatavalt mitmekesisemalt kui ameeriklased. (Eraldi uurimused näitasid, et inimesed räägivad tegelikus elus just niisama ühte või erimoodi nagu katsetel.)


• Ning hoopis absurdne oli riikliku tähtpäevana 9. mai, Võidupüha, mille lihteestlane võttis vastu kui „karjapoisi pühapäeva“ – hea, et vabaks anti --, kuid kus keegi ei osanud kuidagi eriti „olla“ ja kus ainus avalik käitumisnorm oli taluda purjus sõjasangarite halvasti varjatud soovi meid veelkord vallutada.

• Nendest 1980. aasta noortest sirgus lõpuks ka meie iseseisvuse esimene poliitikute põlvkond, kes võttis Vene karu sellena, mis ta oli – topisena.


• Piibli järgi lõi Jumal, kes teoloogiliselt on ka ülim Ilu (ld. summa pulchritudo), „inimese oma näo järele“ (1Ms. 1:27), jumaliku ilu maapealseks peegelduseks. Et ilul on tõesti teatav üleinimlik vägi, avaldub kõige selgemini selles, et ta ennast maailmas kehtestab, paneb end maksma kui sotsiaalne jõud, kui võim, mis märkamatult, kuid järjekindlalt teostub meie igapäevaste valikute ning eelistuste kaudu. Toosama ilu, mis paljudele näib esmapilgul nii tühine ja tarbetu, nii kasutu ja kõlvatugi, osutub lähemal vaatlusel maailma tohutuks eetiliseks hoovaks.

• Noored ja ilusad moodi ei vaja – pigem on mood see, mis vajab noori ning ilusaid, kes annaksid tema veidrustele oma veetluse. Tippmodellid on just sellepärast nii kallid, et neil tarvitseb selga panna ükskõik mis – ja järgmisel päeval müüakse seda kümme tuhat.

• Ilusad suudavad moodi tuua mille tahes. Aga millegi moes hoidmine pole nende asi. Moe järgimisega tegelevad jäljendajad, epigoonid. See jäägu inetumatele. Nemad on ainsad, kes moodi tõesti eluliselt vajavad. Üksnes nende pärast ja nende päralt on mood tegelikult. Mood kui lohutus. :), ma pole viimase lõiguga küll nõus, aga huvitavalt, intrigeerivalt räägitud.