Nii et nüüd lõikasin ma järjekordse inimese oma elust välja.
Zups - ja valmis!
Ütlesin, et ma ei saa temaga kokku saada - olles ise ta eelnevalt Tartusse kutsunud 0_o
Ütlesin, et mul on kahju ja piinlik, aga ma pean oma kutse tagasi võtma.
(Ei, mul on päriselt piinlik. Ma vihkan draamat ja nüüd teen seda ise!)
Asi oli nii, et kutse oli esitatud varem, kui ma arvasin, et Ta oma hullus olukorras on õnnetu ja vajab lohutust, julgustust ja abi. Selleks ajaks, kui Ta tõesti tuli, olin ma aru saanud, et Ta on oma hullus olukorras õnnelik, häbematult õnnelik ja ma ei suutnud Teda vastu võtta. Õnneks sel päeval, mil Ta tulema pidi, saatis ta sõnumi, et kas tema sõbranna võib ka meile ööseks tulla ja ma ütlesin: "Nooooooo. Sorry." Nii et siis ei tulnud tema ka, nad läksid sõbranna sõbranna juurde ööseks ja Ta pidi järgmisel päeval tulema, aga kuulnud Tema kohta vahepeal Asju ja kuulnud telefonist kui äksis Ta on ja kõik on super, avastasin ma, et ei suuda Teda näha.
Tegemist on minu sugulasega, 24-aastase naisega, 1,5- ja 3-aastase lapse emaga, kellele ei meeldinud mõned asjad tema abielus. No tema mehele ka ei meeldinud. Lahendusena läks see naine paar-kolm kuud tagasi lihtsalt kodust minema, teise linna elama, jättes oma mehe olukorda, kus see ei saanud tööle ka minna, kuna pidi lastega olema, ja esialgu pole see naine ka leidnud sellist töökohta, mille kõrvalt saaks koju raha saata.
Ma ei usu, et ta seda nagunii teeks.
Olgu, ootamatu lahkukolimine võib ette tulla, kuigi on tavatu, et naine lapsed maha jätab, mõtlesin ma.
Nüüd on nii, et see naine käib lapsi vaatamas 2-3 korda kuus, alati nädala sees, sest nädalavahetuse päevi on tal pidudel käimiseks vaja. Ta ei pidutse mitte 1 päev nädalalõpus vaid ikka 3-4, kui võimalik. Et pereasju korda ajada, nõudis naine, et nad mehega mõlemad läheksid psühholoogi juurde. Paraku ta ise magas oma esmaspäevase, kella kolmese sessiooni sisse (pühapäevane pidu!) ja nüüd ta enam ei käi. Ei viitsi. Tal niigi hea.
Ta ütles mulle juba ammu, et ta tahab oma elu tagasi ja mina ütlesin, et kõik väikeste laste emmed tunnevad nii.
Ta ütles, et ta on kolm aastat kodus istunud ja lapsi kasvatanud ja mina mõtlesin, et kes neid siis kasvatama oleks pidanud?
Pealegi teeb tema mees väga hästi süüa, mängib väga palju lastega, peseb nõusid ja koristab ja laseb naisel igal hommikul kella kümneni magada, vaadates 3-4 tundi ise laste järele, kuna oma tööaega saab ta veidi tõsta. Ka öösel toimetati lastega korda-mööda.
Ainult pesumajandus oli selles peres 100% naise mureks.
Ta ütles, et tal pole midagi selle vastu, kui Tema Mees lapsed mõnikord, näiteks mõnel nädalavahetusel tema juurde toob.
Seda kuuldes pungitasin mina silmi, ja mõtlesin: POLE SELLE VASTU MIDAGI???
SA PEAKSID ELAMA NENDE HETKEDE NIMEL.
NÕME OLED VÄ?
Aga ma mõtlesin, et pole võimalik, et ta nii ... külm? on.
Et siin peab olema midagi, millest ma aru ei saa.
Aga kui Tema Mees siis ükskord lapsed laupäeval tõi (nagu varem kokkulepe oli), sai Tema Mees sõimata, et ta nad nii vara tõi, sest see naine oli vaid paar tundi oma peatäit välja magada saanud.
Ta ei suutnud lapsi hoida ja helistas peagi, et Tema Mees lapsed ära viiks, kuigi Tema Mees oli end oma sõbraga juba õlut jooma sättinud.
Selle peale ma ütlesin talle küll, et sa ei saa oma meest niimoodi jooksutada suvalistel, sulle sobivatel hetkedel. Üldiselt ma hoidsin oma moka maas ja püüdsin lihtsalt mõista ja kohal olla ja...
---
Lisatud kuue paiku õhtul:
Kuna selles abielus oli mõlema probleemiks see, et meespoole arust oli naispool ema ja perenaisena lohakas ja laisk - mis on vaieldav. No ma uurisin naispoolelt, kas mees nõuab asju, millega sa nõus pole. Ei. Kas ta nõuab liiga paljusid asju? Ei. Mis siis on? Ta on liiga nõudlik ja jonnakas.
Võin sellega nõustuda, kuid isegi kui see on põhjus lahutamiseks, pole normaalne, et ema mitmeks kuuks pittu kaob.
---
Ma ikka mõtlesin, et see hullus läheb kohe üle ja üldsegi - seda ei saa olemaski olla, sellist asja.
Siin on midagi, mida me läbi ei hammusta, sest kesse teeb oma lastele nii?
Aga on olemas selline elu.
Näitsikul on uues linnas uued sõbrad, juhupeikad, peod, vabadus...
Kuigi tema enda jaoks oli laste järele vaatamine liiga tüütu ja üksluine, ei muretse ta selle pärast, kes nende järele nüüd vaatab ja kuidas nad hakkama saavad.
Aga sõnades on armastus ja igatsus tähtedeni ja tagasi. Väkk!
No vaat, järjekordne inimene, keda ma vaadata ei saa.
Järsku jõudis mulle kohale, et asjad ongi nagu nad näivad ja pole siin midagi läbi hammustada või põhjani näha. See naine tahtis olla noor ja vaba, kõik.
Ja nüüd järsku saan ma sellest ka rääkida - mitu kuud ei saanud, sest ma ei saanud päriselt aru, mis toimub.
Read hõrenevad...
Kui kummaline see elu ja inimpsüühika ikka on...
Pildil üks võõras 'musterema' Izismile.com'ist:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar