***

Eile käisime perega Mamma matustel.

Minu meelest oli kõik väga kena. Mamma oli kena oma kaunis kollakasbeežis kirstus, kabel oli suurem kui ma mäletasin ega haisenud, jutlus oli ilus ja väga sobiliku kestusega, kirstu haudalaskmine möödus viperusteta, haud sai pärgade ja lilledega ilusasti ära kaunistatud.

Leinarongkäik suundus linnaäärsesse suurtest maakividest mõnisada aastat tagasi ehitatud kõrtsi, kus põles kamin, mis oli suure ja kõrge ruumi meeldivalt soojaks kütnud. Toit oli väga maitsev. Suuri nututädisid ei olnud, ainus vanatädi, kes kabelis valjult nuuksus (mõeldes küllap enda peatsest lahkumisest) meiega söömale ei sõitnud. Vähesed lauasõnavõtud olid soojad. Seal oli kaks sugulast, keda ma olin hästi tundnud ja keda oli vahva näha - üks neist tõi meid VT'ga ka Tartusse tagasi - tal polnud autos kohta Mehe jaoks, sest ta pidi peale võtma veel oma tütre ja tolle peika. Mees tuli Issakese ja Emmakesega bussiga.

Sai ja tehti palju kallisid ja paisid. Minu meelest oli kõik väga soe ja armas.
Mehe arvates oli ka väga kena kõik.



VT aga nii ei arva.
Juba kabelis nuttis ta täis terve pakitäie taskurätikud ja hiljem selgitas ta, et see oli ju nii kurb.
MIS oli kurb? ei saanud mina aru. Mammal olid viimased kolm kuud rasked. VT oli ju ise rahulikult öelnud, et surmateade teda ei üllata ja Mammale ongi niimoodi parem.

VT, kes on nii palju surmast mõelnud ja veel mõned päevad tagasi ütles mulle, et kui mõni tema klassikaaslane teeks enesetapu, siis tema küll šokeeritud poleks, sest me kõik ju teame, et elu on raske ja kõik inimesed ei pruugi selle raskuse jaoks valmis olla, oli nüüd täiesti traumeeritud.

Üllatus nii mulle kui ka talle endale...

Nüüd ta ütleb (õieti - ta kirjutas mulle pika kirja ja libistas selle ukse alt sisse), et ei taha sellest päevast kunagi enam rääkida ja rebib ka oma päevikust välja kõik leheküljed, mis räägivad Mamma külastamisest haiglas, tema surmast ja matustest.

Minu jaoks on see arusaamatu.
Vaene Väikukas...



---

Lisatud mõni tund hiljem:

Huhh, saigi ületatud see valus tardumus.
Just istusime tunnikese koos ja kuigi alguses oli jutt, et me matustest ei räägi, siis tasapisi ilmusid ikka need vihjed jutusse, kuni lõpuks me kõigi meeldejäänud seltskonnaliikmete omapärad ja "peo" vingemad hetked läbi võtsime. Näiteks kui mu vaikselt omaette pidevalt pomisev vanatädi, kes söögilauas istus minu kõrval, minu poolt pakutava hapukoore ja sibulaga kalavaagna kohta küsis: "Kas see on kilu?", aga mina kuulsin: "Kas see on elus?" Nagu selgus, oli ka VT viimast kuulnud. Siis rääkisime veel ühest ja teisest ja lõpuks sai VT rääkida ka sellest, mis teda nutma ajas.

Nimelt oli asju, mida ta Mamma elust ei teadnud ja alles seal see onu oma rahustava meloodilise häälega rääkis, kuidas pärast sõjaaega kaks noort inimest (Papa ja Mamma) kokku said ja kuidas Mamma medõeks õppis ja kuidas nad Viljandisse elama tulid ja...
Selle mehe hääl (mida mina oleksin kirjeldanud kui rahustavat ja lohutavat), mõte Mammast, kes oli nii palju rohkem kui see väsinud väike naine haiglas, keda VT nägi ning lauluviisid ja sõnad olid meie tipsu jaoks liialt liigutavad.

Aga no nüüd, kui me sellest kõigest kenasti rääkida saime, on kõik jälle korras! :)