BILL BRYSON "Ringkäik kodumajas"

Väga põnev ajalooraamat, mis keskendub sellele, kuidas meie kodune elu on muutunud viimase 160 aasta jooksul, kuid esitab pildikesi-infokillukesi ja anekdootlikke lugusid ka kaugemast minevikust. Brysonil on lühikesed laused - väga lihtne lugeda, ei mingit uinamuinatamist ega kunstipäraseid mõttekeerutusi. Oma info pole ta saanud mitte sugugi ainult ajalooraamatutest vaid ka päevikutest ja kirjavahetustest ning ta edastab mõnuga mahlakat klatši, hehe :)

Raamatus on palju väga huvitavat infot ja lõbusaid lugusid. Kas te näiteks teadsite, et esimestel telefonidel polnud kutsuvat helinat. Aeg-ajalt tuli hoopis kuular tõsta ja huigata, kas teises otsas on keegi, kes soovib rääkida! Ja selliseid pisikesi üllatavaid seigakesi on see raamat kubinal täis.


Kui veel 19. sajandi esimesel poolel polnud aadliperede noorematel poegadel suurt muud valikut, kui hakata kas vaimulikuks või sõjaväelaseks, on mind "vaevanud" küsimus kutsesobivuse kohta. Ja näe, mis ma leidsin:

Maavaimuliku roll oli üsna hägune. Vagadus polnud tingimatu nõue. Seda temalt ei oodatudki. Inglise kiriku vaimulikul pidi olema ülikooliharidus, kuid enamik vaimulikke õppis klassikuid ega tudeerinud üldse teoloogiat. Nad polnud õppinud jutlustamist ega seda, kuidas pakkuda innustust või tröösti või mingilgi moel toetada kristlust. Paljud ei näinud üldse vaeva jutluste koostamisega, vaid ostsid paksu jutlusteraamatu ja lugesid sealt igal nädalal ühe ette.

Hmnjaa!


Keskaja lõpus ehitatud kodud muutuvad ruumikamaks, isandad ja teenrid ei maga enam ühes toas...

Kuigi suhteline eraldatus kasvas, jäi elu nüüdsega võrreldes ikka veel seltskondlikumaks ja avalikumaks. Tualettides oli sageli mitu istet, et saaks vestelda. Maalidel on näha paarikesi voodis või vannis vallatlemas, sellal kui kaaskondlased neid ootasid ja sõbrad istusid kenasti sealsamas kaarte mängides või vesteldes - ilusasti vaate ja kuuldekaugusel.

Ruumide otstarve polnud pikka aega nii rangelt eristatud kui nüüd. Kõik toad olid mõnes mõttes elutoad. Itaalia renessansiaegsed ja vanemadki plaanid ei liigita tubasid otstarbe järgi. Majas liiguti ringi varju või hoopis päikesepaistet otsides, vahel mööblitki kaasa tassides. Kui tube üldse kuidagi tähistati, siis märgiti neid mattina (hommikuseks ajaks) või sera õhtupoolikuks.

Mulle tohutult meeldib teada saada ka seda, kuidas sõnad tekkinud on.
Näiteks sõna kapp - cupboard - tuli sellest, et 'kapp' oli alguses lihtsalt üks laud (plangu mõttes), millele topsid sai panna. Söömise ajal võeti teine selline laud sülle ja pärast sööki tõsteti seina äärde püsti. Mööbel oli ühest kohast teise tõstetav - kuhu tuju tuli - ja tuleb sõnast mobile. Nii põnev! :)
Kirstud aga on kaarja kaanega mitte ilu pärast, vaid et reisuaegne vihmavesi sinna peale loksuma ei jääks.


Nii et palju põnevat lugemist ja lausa ennekuulmatuid imelugusid minu jaoks:

Kõige paremat valgust andis vaalarasv, ja parimat vaalarasva saadi spermatseetvaalade peast. Need vaalad on salapärased loomad, kellest tänapäevani kõike ei mõisteta. Nad toodavad hulga spermatseeti, pea kolm tonni, oma koljude käsnjates kambrites. Nimele vaatamata pole spermatseedil midagi tegemist spermaga ja see pole üldse vajalik sigimiseks. Õhu käes muutub spermatseet läbipaistvast vedelikust piimjasvalgeks. Selge, miks meremehed andsid spermatseetvaalale sellise nime. Siiani ei teata, mis on spermatseedi ülesanne. See võib kuidagi soodustada ujuvust või siis aitab moondada lämmastikku vaala veres. Spermatseetvaalad võivad väledasti sukelduda kuni miili sügavusele, ilma mingit häda tundmata. On arvatud ka, et spermatseet aitab neil mingil käsitamatul viisil vältida kessoontõbe. Teise teooria järgi pehmendab spermatseet lööke, kui isased võitlevad emaste pärast. See seletaks ka nende vaalade mõistetamatut kalduvust vihaselt tormata peaga vastu kalapüügilaevu, vahel seejuures elu kaotades. Pole aga teada, kas nad ka omavahel peapoksi harrastavad. Seletamatuks on jäänud ka nende võime toota nn halli merevaiku (ingl k ambergris. - Tlk). See tekib nende seedetraktis. Alles hiljuti selgus, et see moodustub kalmaaride nokkadest, mis ei seedu. Aeg-ajalt ilmub ollus nende ekskrementides. Sajandeid leiti seda meres hõljumas või randa uhutuna, kusjuures selle päritolu jäi tundmatuks. Ollus oli hinnatud, sest moodustas parfüümide asendamatu kinnisti. Seda ka söödi. Charles II leidis, et pole paremat rooga kui ambergris ja munad. (Ambergris olevat vanillimaiguline.)

Mõistetavalt on palju juttu leiutistest, nende patenteerimisest, leiutajate elust jne - kes müüs patendi liiga odavalt, kellele tuli hea mõte, aga teostus jäi poolikuks, nii et raha sai hoopis keegi teine, kes asja lõpuni läbi mõtles-töötas, edasiarendajad said sageli kuulsamaks kui tegelikud leiutajad, kellest mõni suri "laostununa, mustuse ja satikate keskel"... Tore oli lugeda ka vahvate leiutajate iseloomust, kusjuures iseloomustused ei pärine mitte (auto)biograafiatest vaid kaasaegsete kirjadest ja päevikutest, kus juhitakse tähelepanu pigem eriskummalisele kui meeldivale. Edison olnud näiteks talumatu iseloomuga suli, kuid sealjuures töökas, ettevõtlik ja visa. Kes elas seal mitukümmend aastat salaja majapidajannaga kokku (olles temaga sala-abielus), kes käperdas riietumise ajal oma teenijannasid, Vasco da Gama aga olnud erakordne julmur, kes lasi tappa naisi ja lapsi, üldse, mõttetutes hulkades inimesi kõikjal, kuhu ta 'maadeavastamishimu' teda viis. (Raamatust: "Pea kõikjal, kuhu Gama jõudis, ahistas ja tappis ta kohatud inimesi. Ta lõi usaldamatuse ja brutaalse vägivalla õhkkonna, mis iseloomustas ja pisendas kogu avastusteaega.")

Aiapidamisraamatute autori John Claudius Loudoni kohta näiteks pillab ta vaguralt:

Ja tuleb märkida, et seejuures oli ta hirmus viletsa tervisega. Näib, et tal oli eriline kalduvus haigestuda ja vaevelda rasketes komplikatsioonides.

:D, ma ei tea, kõlab kuidagi naljakalt... :p
Ja mulle mõjuski kogu raamatu toon kuidagi meelelahutuslikult ja lahedalt.


Eraelu:

Vanasti oli privaatsus hoopis teistmoodi mõiste. Võõrastemajades oli voodi jagamine võõrastega veel 19. sajandil üldlevinud. Päevikutes võib tihti leida sissekandeid, milles kaevatakse, et hilja saabunud võõras ronis samasse voodisse, milles autor juba ees oli. Benjamin Franklin ja John Adams jagasid 1776. aastal voodit ühes võõrastemajas New Brundswickis, New Jersey osariigis ja veetsid tõreda ning unetu öö, jageledes selle üle, kas aken avada või mitte.Koduski oli tavaline, et teener magas peremehe voodi jalutsis, oli too siis seal üksi või mitte. Kirjapanekuist selgub, et kuningas Henry V majapidaja ja kammerteener olid mõlemad platsis, kui kuningas magatas Catherine Valois'd.

Mulle väga meeldivad raamatud, mis tuletavad mulle teravasti meelde, kui suur õnn on see, et mul on kuiv ja soe, mu silmad ja kopsud pole suitsu täis, ma saan käia sooja duši all kartmata, et vesi saab otsa enne, kui ma omadega valmis olen, ja ma ei pea oma elunatukese pärast värisema. Aja lugu on nõnna pikk, aga minu elu mugavuse määr on väga hiljutine asi. Veel vähem kui 200 aastat tagasi suri massiliselt inimesi reostunud joogivee tõttu.

Lõpulõigud on manitsevad:

Praegusajal kulub Tansaania elanikul keskmiselt aasta, et toota sama hulk süsihappegaasi, mille eurooplane toodab hõlpsasti kahe ja poole päevaga, ameeriklane kahekümne kaheksa tunniga. Lühidalt, me saame elada nii, nagu me elame, kuna tarbime ressursse sadu kordi kiiremini kui planeedi elanike enamik. Ühel päeval (ja ärge lootkegi, et see on väga kaugel) hakkavad need kuus miljardit inimest, kel on vähem hüvesid, nõudma sama, mis meil on, ja nad tahavad saada kõike sama lihtsalt, kui meie oleme saanud. See aga nõuab rohkem ressursse, kui see planeet hõlpsasti - või üleüldse - pakkuda suudab.
Suurim võimalik iroonia oleks see, kui oma lõputus pürgimises mugavuse ja õnne poole looks me maailma, milles pole kumbagi. 

Aga mina olen lootusrikas. Nii paljud minuvanused ja nooremad naised on ökoloogiliselt väga teadlikud ja mõistagi mõjutab see ka uut põlvkonda perenaisi - tüdrukuid, kes praegu on oma ökotarkade emmede lapsed. Näiteks minu väikesed jutud "tarbe"loomade julmast kohtlemisest päädis minu jaoks ootamatult VT veganlusega. Nii et me mõjutame lapsi kogu aeg, märkamatult. Aga praegused noored ja minuvanused naised jälgivad hoolega seda, mida pere suhu ja selga ajab, nii et mina küll loodan, et me saame sellest tsüklist välja :)