Usus, et kohe kannavad inglid kogu selle külarahva omil tiivul Iisraeli, uude riiki, jäeti majad laokile ega hoolitsetud toidutagavarade eest, priisati, lõhuti ja töö asemel lihtsalt jahvatati üheskoos. Igaühel oli oma arvamus selle kohta, mis toimuma hakkab ja kuidas selleks valmistuda, ning alahoidlikumad ja kombekamad juudid olid kuss, sest nende manitsussõnade peale vaid irvitati.
Kui kõik olid vaeseks ja haigeks jäänud, tulid külla deemonid ja pahad vaimud ja asusid inimesi kimbutama, nii et need enam vähem arust ära olid juba hirmust. Inglitelt sõnumeid kuulnud noore naise sisse asus õel vaim, dibuuk. Tema väljaajamise ja naise surmaga lõppebki see raamat.
Kogu see kummaline jutustus oli ühtaegu painav ja totter... Juudid on ikka üpris sallivad, kui nad Singeri peale pahaseks ei saanud selle kirjutise peale :p Kogu see kamp tundub nii tülihuviline ja samas pugejalik ja arg, taadid karjuvad üksteise peale, habemed turris ja silmad vihast pahupidi peas nagu ilma kriiskamiseta ei saaks asju öelda... Veider ja halenaljakas lugu.
Raamatul on asjalikud kommentaarid ning kabalismi ja juudi messianismi selgitav järelsõna Kalle Kasemaalt, kes selle raamatu ka jidiši keelest tõlkis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar