Need viimased päevad

Päris palju asju on juhtunud viimastel päevadel.

Näiteks "lahendasime" me VT'ga pagulasküsimuse.

Et kuna moslemid Euroopa maades kohe sugugi ei kohane ja muutuvad peagi lausa vaenulikuks, siis on meil ju olemas rikas Araabia poolsaar oma naftahunnikute ja vähemalt kümnete tuhandete kuninglike perekondadega, kullatud plaaditud tänavate ja konditsioneeritud putkadega - no nemad võiksid ju oma kannatavad usuvennad vastu võtta. Neil oleks köki-möki nad ära toita ja Koraan ju ometi räägib väga paljudes kohtades hädaliste aitamise kohustusest. Nii et - korras! :P
Kannatavaid kristlasi ja juute nad ju ometi oma ülevoolava rikkusega aidata ei taha! :D


Teine asi: eile helistas mu Õde. Olin üllatusest keeletu ja ei osanud midagi õieti öeldagi, ainult kilkasin, kui ta teatas, et tuleb oktoobri alguses Eestisse. Nii vahva temast mulle helistada otsekohe, kui ta oli pileti ära ostnud :))) Üldiselt me alati kirjutame hoolimata Skype olemasolust. Ma pole eriline telefoneerija.


Kolmas: VT astus pärast järjekordse pakitäie küpsiste, kahe jäätise ja šokolaaditahvli hävitamise järel kaalule ja avastas, et kolm nädalat tavalist toitu on - viinud talt 4 kilo. Jälle 36.
(O_O)
Kuidas see võimalik on?


Ja neljandaks: kaks päeva tagasi lahkus meie Mamma.
Täpselt nagu ma arvasin, pole mul leina.
Mamma lihtsalt ei mõjutanud minu elu mitte kuidagi.
Ta oli toimekas, käbe, hoogne naine. Kui ma lapsena temaga sageli kokku puutusin, tundus mulle alati, et ta ei salli mind, kuna olen uimane äbarik, hajameelne venivillem. See ei solvanud mind ka siis, ammugi nüüd. Ainult valvel olin tema juuresolekul, sest ta oli sageli ärritunud.
Ma ei oska ka kahetseda seda, et jäime võõraks... Ma ei tea, kuidas inimesed oskavad soovida, et neisse suhtutaks teisiti, mina ei saa sellest üldse aru, pole kunagi tema armastust soovinud, kusjuures ta polnudki mingi kallistaja-paitaja üleüldse, tema suhtles teistmoodi. Kuid haiglas paitasime teineteist pikalt ja naeratasime üksteisele silma :)
Tema väetiolek minu meelest lähendas meid.
Aga kuigi ma ise kaotusvalu ei tunne - hirmus kahju oli tema nooremast tütrest, minu tädi V'st kes on hästi tore inimene ja kes oma kahe tütrega oli väga lähedane Mammaga. Valus on teada oma kalli inimese kriisist, eriti, kuna minust pole asjade korraldamisel sugugi abi.
Mu tädi on ka hästi vapper ja tubli ja loomulikult oli tallegi näha, kuidas Mamma nõrgemaks jääb ja teada, mida oodata on, aga ikkagi!... Vaat, see kurvastas küll hirmsat moodi ja hoidis ärevuses.
Ilmselt kolmapäeval sõidame perega Viljandisse matustele. See saab VT'l esimene matus olema...
Kui me Mammat haiglas vaatamas käisime, esimesel korral kahekesi, ütles VT, et see liigutas teda rohkem kui ta oodata oskas. Ja nüüd avaldas ta heameelt, et ta Mamma ikka ära nägi enne...
Nii oli ta ka nõus tulema ja see on kenasti.