Lugesin just lehest, et jälle kukkus üks laps aknast alla - kuueaastane, viienda korruse aknast - ja ma mõtlesin, et jumal tänatud, et VT on juba 13, sest kui tema aknast alla või läbi jää kukub, või rongi alla jääb, siis ei mõelda enam, et issand jumal, kus on ema silmad ja kas ema pole rääkinud, et-et-et...
Ja see mõte tuleb mulle esimese asjana pähe iga kord, kui mõne lapsega õnnetus juhtub...
Piinlikuvõitu lausa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar