Et kuigi ma eelmine kord jälle kehitasin õlgu, kui ta uuris mis mind kodust välja minnes ärevaks teeb, siis hiljem tuli mulle meelde, et olin selle müsteeriumi juba lahendanud (ja unustanud samas). Et ma ei karda midagi ja pole mõtet sel teemal kaevata. Põhjus ongi lihtsalt seal, et tunnen end ülestimuleerituna ja väsin niimoodi väga ruttu. Kodus ma ise selle peale ei mõtle, ei teadvusta, et kardan mõttetuks molluskiks väsida, aga alateadvus ikka ju teab, ja üritab siis mulle tee peale takistusi veeretada nagu krutib palaviku üles või paneb pea valutama või tekitab minestushoogusid, kui püüan end välja minekuks sättida...
Mul tuli idee ja ma kontrollisin seda.
Lõin guuglisse inglise keeles "minu autistist laps ei taha välja minna" ja sealt tuli robinal minuga klappivaid asju.
Et autistide aju töötlusprotsessid toimivad intensiivsemalt ja neid tõesti ärritavad tavalised helid, liiklus nii visuaalselt kui kuuldavalt, ka on nende tähelepanufilter puudulik ja seetõttu jõuavad töötlusse ka täiesti ebaolulised signaalid ja nii tekibki ruttu ülekoormatuse tunne ja olukorrast põgenemise soov, tähelepanu hakkab hakkima, keskendumisvõime muutub hästi lühiajaliseks, inimene satub segadusse.
Veel mulle omased autistide-asjad:
- kõrgele tõstetud õlad ja krampis keha;
- "fear of movement, avoids motor play" mida võiks minu peale ümber kohandada kui tugevat vastumeelsust liigutamise suhtes. Just eelmine kord rääkisin arstile, et joogiklaas võib olla mul peaaegu käeulatuses, kuid kui ma olen pinges, kannatan ma parem mitu tundi janu ja vahin seda klaasi, sest ma ei taha mitte mingil juhul liigutada, kuna mulle tundub, et see teeb mu 'niigi raske elu' nii palju keerulisemaks :D;
- klammerdumine oma päevarutiini külge;
- vastumeelsus kõige uue suhtes.
Tegelikult ma eelmine kord juba vihjasin arstile, et minu meelest on mul sümptomeid, mis jäävad kusagile autismi äärealadele...
Kui pettumust valmistav, et käid seitse+ aastat arsti juures ja pead end interneti abil ikka ise diagnoosima :P Ma olen talle kõik need aastad korrutanud, et enda arvates ei karda ma midagi, lihtsalt mu keha käitub nagu oleks see surmaga silmitsi... ja olen aastaid tagasi ka öelnud, et minu meelest on asi stiimulite paljususes ja intensiivsuses...
Ohh, jahh!
A no vähemalt on mul talle seekord midagi asjalikku öelda ja ma ei pea niisama maigutama...
kui mul ei õnnestu seda muidugi ära unustada enne, jälle.
Midagi naljakat ka, ikka izismile'ist:
:P
2 kommentaari:
Kui pönev!
Ka minul on tihti tunne, et ma pole nii nagu teised ja internetiavarustes tuhnides leidsin, et mulle sobiks Aspergeri sündroom. Köige enam olen hädas igasuguste helidega (eriti, kui need on valjud - isegi süütu laste naer paneb mul tihti körvad pinisema), ereda valgusega ja sellega, et ma ei taha inimestega silmast-silma suhelda - see väsitab mind meeletult ja ma ei talu teistele silmavaatamist.
Ma olen pönevil, mida su terapeut sulle su tähelepaneku peale kostab.
Eksole! :D
No ma annan hea meelega teada, kui kellegi jaoks peale minu veel põnev on, aeg on tegelikult alles 9. sept., aga mul mõtted juba ketravad selle käigu ümber...
Kohe kirjutan kalendrisse üles, et räägiksin siin ka käigu tulemustest.
Mind häirib kogu loo juures see mõte, et ka ülitundlikkuse vastu olevat võimalik end 'desensitiseerida', kuid minu kogemus seda küll ei kinnita ja ma olen ju paar-kolm aastakümmet end tagant sundinud päris karmilt. Tagajärjeks on lihtsalt tervisehädad. Kusjuures ma suudan väljas käia küll - näiteks täna lähen toon VT prillid ära -, aga siis, kui mul on kalender hästi lage ja keegi ei käi külas ega helista. Vaat siis on mul kerge asju ajada, aga mitte siis, kui ma olen pikemat aega ringi tormanud.
Anyway - miks on see, mida ma teen olulisem, kui see, kuidas ma ennast tunnen?
Lähed arsti juurde ja ta veenab sind, et sa ei tohi elada nii nagu sul hea on, vaid pead end närudeks pingutama ja siis võid endaga rahul olla...
Aga see on niisama jutt / rant :)
Ei ole mõeldud Sinu kaela sadama, Siisike :)
Postita kommentaar