Vahepeal

Kuidagi väsisin ära jälle, vahepeal...

No esmaspäeval käisin pensioniametis, teisipäeval püüdsin sots-ametisse minna, aga neil oli vist kodukülastuste hommik, sest uks oli lukus, lähen täna uuesti - pean teatama, et olen nüüd ise ka töövõimetuspensionil, mis nende jaoks tähendab, et minu haigekassa kindlustust hakkab maksma keegi teine.

Kolmapäeval veetsime Mehega tunnikese Maarjamõisa haiglas. Arstid olid ikkagi vaimustuses tema 'arengust'. Et ta käib ikkagi ise, ilma raamita! ja räägib (nende arvates) ka suurepäraselt.

Kui mina kuulen Meest rääkimas hakitud lauseid, üht lauset mitu korda erineval moel uuesti alustamas, mitte kõige täpsemaid sõnu kasutamas, siis mina ei saa küll kilgata, et kõik on hästi. Ta moodustas ikka suurepäraseid lauseid varem, ja peenutses nalja pärast. Näiteks vastas mingile minu küsimusele, pidas siis pisikese pausi ja lisas teeseldud pugejalikkusega: "... kui ma tohiksin söandada niimoodi väljenduda..." :D Sellised tobedad keeleveiderdused ajasid mind alati naerma. Nüüd ta koperdab rääkides, otsib sõnu, ja sedalaadi naljad lihtsalt ei tule välja...

AGA,
arste kuulates sain jälle aru, et tema ajuverevalum oli olnud ikka ulatuslik ja on ime, et ta saab ise kõndida ja et temast on võimalik aru saada. Sama hästi oleks ta võinud jäädagi halvatuna pikali, fokuseerimata silmade ja mähkmetega voodisse lalisema. Nii et meil on väga kõvasti õnne olnud!!! :)

Kõige rohkem aega kuluski seal üldse miskis noorte meeste insuldiuuringu küsimustike täitmisele.
Olin väga rõõmus nähes, et Mees vastas meeleoluküsimustele, et on "valdavalt heas tujus ja õnnelik"!!!
See teeb mind väga õnnelikuks! :)


Eile tähistasime Mehe sünnipäeva - kahjuks olin varasematest käikudest omadega otsas.
Ei suutnud kokata - ostsin poest karbi kartulisalatit, suitsukarbonaadi, tomatit, viinamarju ja koogi ja serveerisin neid. Mees aga oli minu vastu nii tähelepanelik, armastav ja hell, külvas mu hääde sõnade, kallide ja musidega üle, nagu oleks minul sünnipäev... :)

Ja ma olen ikka endaga rahul. Sest näiteks - VT'l läks koolikott katki ja me mõtlesime, et läheme ostame reedel uue ja seni ta võib käia minu õlakotiga, aga ikkagi käisin ma vähemalt meie kodulähedases kirjatarvete poes ja nägin seal 52-euroste kottide vahel üht 14,55 maksvat valget, tumeroosade kirjadega kotti - pildistasin seda, kodus näitasin VT'le ja eile läksime koos veel teist korda välja, et see ära osta. Kui ma olen väsinud, siis ma ei saa voodistki välja, aga eile käisin kaks korda õues! Ja ma ei hakanud oigama ega midagi, et miks see kõik minu kaela langeb :D  Kui VT'on hommikuti väsinud ja kurdab, et ei tahaks kooli minna (aga kui ma ütlen, et jää koju puhkama, südameke, siis ta leiab, et see on hull mõte! :D), siis mulle ikka meenub, et mina lausa nutsin hommikuti õudsest väsimusest. Mul oli juba lapsena magamisega raskusi ja mina jäin väsides kohe haigeks. Mingites klassides proovisid arstid lausa seda, et määrasid mulle 4-päevase koolinädala, et saaksin rohkem puhata. Aga kasu sellest polnud, jäin ikkagi pidevalt haigeks, sest olin väsinud ja masendunud.
Täiskasvanu olla on ikka tohutult parem!
Ja näha on, et VT'l on nii jaksu kui tahet minust palju rohkem.
See kõik teeb palju rõõmu :)

Aga nüüd hakkangi tasapisi sättima järgmistele asja-ajamistele..., eks ta tüütu ole...