Käisime siis taastusravikeskuses logopeedi juures ja ennäe - perearst oli saanud meile aja vana tuttava profi juurde.
Tema arvas, et kui Mees juba kord keskuses end taastamas käima hakkab, siis tema ise kohe paneb arvutis Mehele ajad kinni ka füsioterapeudi juurde, kes treeniks tasakaalu ja tugevust/kindlust, ja psühholoogi juurde, kes spetsialiseerub sellele, kuidas mälust sõnu kätte saada - nende inimestega töötas Mees ka sealsamas statsionaarselt viibides - jaanuaris ja veebruaris.
Nagu Mehe arstid praegu ikka, küsitakse minult kõik üle ja kõige kohta ka minu hinnangut; kõiki logistikasse puutuvaid asju räägitakse ainult minuga.
Noh, plaanid tehtud ja jutud otsas, kaatsame Raja tänava bussipeatuse poole ja mina krääksatan: "Täna ostame juustu ja tomatit, sest te peate endale täna ise võileibu tegema, sest mina süüa täna ei tee, sest ma olen väää-siiii-nuuud."
Mees raputab mu kätt ja sõnab: "Jah, jah, ma juba panin sulle aja psühhoteraapiasse ja psühholoogi juurde ja igaks juhuks logopeedi juurde ka, sest sa räägid kuidagi imelikult!"
:D
Juba hakkab pilkama! :)
Hea märk! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar