Meil arutatakse praegu samasooliste abielu üle, aga kolm eesrindlikku ameeriklannat on sel ajal, kui meie siin kokutame, juba polügaamses abielus! :D
Neist kaks on ametlikult abielus, kuid abielluti ja vahetati sõrmuseid ka kolmekesi. Isad viisid valgetes kleitides tütred kenasti altari ette, kus neid omalaadse tseremooniaga kolmekesi "paari" pandi. Üks neist seletas, et teadis kohe, et monogaamia pole tema jaoks, aga vaat, sellise kolmiku sees on ta küll valmis truu olema.
Kolmik ootab ka oma esimest last (isaks anonüümne spermadoonor) ja plaanib saada neid veelgi - igale oma! (???) -, kuigi ilmale kannaks nad kolmiku noorim liige, võib-olla teiste naiste viljastatud munaraku abil, kuid ei välistata ka adopteerimist. Lapsi kavatsetakse koolitada kodus, et neid ei kiusataks.
See on paras antireklaam geiabieludele, leian ma.
Sest see läheb juba naeruväärseks.
Ise arvan, et kui geiabielude suurim pooltargument on 'nõrgema osapoole' kaitse, siis - kõige eest ei saa kaitsta, ja paremini kaitseb end alati just see tugevam, ka riigi abil.
Mingi lepingu võib ju teha, aga traditsiooniline abielu tuleks puutumatuks jätta, ehk siis neid kooselusid võiks nimetada miskit muud moodi.
Ka olen üsna jahmunud, et kirik mitmel pool homoabielusid tunnistab - Piibel justkui ju peab seda patuks või kuidas? Ma pole kristlane, aga ei saa aru, kuidas Jumala ja inimese vaidluses saab inimene peale jääda. Kes usuks sellisesse segaduses jumalasse? Ja mis võit see ikka on, kui säärane alistatud jumal sinu abielu tunnistab?
Samas - kellelegi justkui liiga ei tehta, nii et...
Abielu tähendus on sagedaste lahtuste tõttu nagunii juba lörtsitud, vähem tähendusrikas, aga kes meist sooviks, et lahutamine ära keelataks? :D
2 kommentaari:
Naljakas, et sa oled ju armastuse teemadel väga vabameelne (heas mõttes), aga homoteemadel nagu varemgi maininud päris konservatiivne. Teil mehega ju tingimusteta armastus ehk vaba suhe või ma olen midagi valesti tõlgendanud? Sina oled esimene inimene, kellelt mina ootaks hoopis sellist arvamusavaldust, et armastus tekib kahe hinge vahel, mitte kehaliselt-maiselt jne jne :P
Aga samasooliste armastuse vastu pole mul küll midagi, veelgi enam: viimasel ajal mulle tundub, et mulle lausa MEELDIKS kui VT oleks gei, sest naised on üldjuhul paremad/hoolivamad/vastutustundlikumad elu-kaaslased :D
VT on nii jäikade moraalipõhimõtetega, ei andesta eksimusi ega saa aru neist, kes andestavad - ükski noormees ei pea tema kõrval vastu.
Teine variant oleks teise ringi mees, kes on end tühjaks möllanud ja oma vitsad juba kätte saanud... :D
Armastus tekibki kahe hinge vahel.
Siiski, ma kaldun uskuma, et armastus, millele lisandub seksuaalse läheduse soov, ei ole soost sõltumatu. Muidugi on biseksuaalseid inimesi, kuid paljud meist siiski ei kujuta ette erutumist 'valest soost' inimese peale. Armastada ikka võib. Minagi olen sõbrannasid kaisus hoidnud ja nende juukseid paitanud ja nende vastu armastust tundnud, aga võin päris kindlalt öelda, et erutuma ma naiste peale võimeline siiski pole.
Abielu on riiklik institutsioon, millega toetatakse PEREKONDA, mitte armastust. Riik vajab lapsi, kes on toidetud, riietatud ja haritud, mitte ühe vireleva ja kodust ära oleva vanema 'kasvatatud' lapsi - ma ei taha öelda, et üksikvanem ei saa kunagi laste kasvatamisega hakkama, aga väga palju on ju madalapalgalisi üksikvanemaid, kellel on tõesti raske ja kelle lapsed on suht ula peal. Ehk siis lastega püsipaarid on riigi püsimajäämiseks kasulikud-vajalikud, selle pärast on riik abielu oma ametlikuks institutsiooniks teinud. Riik tahab hästitoidetud ja haritud noori :D
Vaat, armastus on midagi muud. Abielu on rohkem pühendumuse küsimus, armastus on täiesti sõltumatu nii riigist kui ka inimese enda soovist.
Kui (gei)paar on olnud nii kaua koos, et tekivad pärimisküsimused ja lapsekasvatamise küsimused, siis neid on alati võimalik isegi kodus kirjutatud testamendiga paika panna, ainult et see ei tohi olla üle poole aasta vana - seda tuleb kogu aeg uuendada, mis ongi õige ja hea.
Postita kommentaar