Tegin endale kohvi ja istusin arvuti taha (alla? - mul on sülearvuti). Vastust ootavaid kirju jälle polnud. Facebookis vastasin nüüd E'le ära ja lohutasin teda, kuivõrd ta peab pärast lühikest puhkust haiglas jälle tööle pihta andma. Siis vastasin blogikommentaaridele (ennemuistsete teemade all) ja hakkasin blogima, aga arvuti hangus. Tegin restardi ja seni sõin jogurtit ning koristasin riidekappi. Polnudki midagi koristada, aga... tore ju ikka! :p Kui olin ära kirjutanud blogipostituse eelmise päeva kohta, ja kella-aega tagasi keeranud, oli kell juba 10.
10!
Kiirustasin lugema Mehe sõbra poja reisi-käsikirja algust.
Mees palus vaadata, et kas sellest saab asja sellisel kujul.
Minu meelest ikka saab! Täitsa sobiv nt Minu-sarja reisilugudesse. Mees arvas, et ajalugu ja kultuuri peaks ikka ka sees olema. Noh... maitse asi! Mulle isiklikult ka meeldiks, aga sugugi mitte vajalik laiema lugejaskonna jaoks!
Homme tahab poiss juba arvamust kuulda, nii et lugesin nii palju kui jõudsin, 18 lehekülge - siis helistas Issake. Rääkisime ühest ja teisest, misjärel kalpsasin Mehele oma käsikirjamuljeid rääkima. Mees jälle kurtis, et tema eelmise nädala tööd ei võetud vastu :(
Noh, ikka juhtub ju. Sellega tuleb arvestada, et alati ei võeta. Honoraride peal elamine on nii, et vahel tuleb ja vahel ei tule...
Ja kell oligi juba 12!
Ruttu voodi korda, nägu pähe ja oma tuba koristama: pühkisin tolmu ja tõmbasin põranda niiske lapiga üle.
Siis oli järg vannitoa käes. Kaalu pestes kaalusin ka: 42,2 kilo. Noh, pole paha! Vahepeal oli 40 :S
Koristamise ajal kuulsin, kuidas mu telefon tegi "trill"...
Tegin väikese pausi ja vaatasin telefonist kirja!
Ehhee! Nii kena kiri blogilugejalt! :)
Mulle endale tundub, et siin viimastes postitustes olen jätnud meist Mehega jube halva mulje, et täiesti mõttetud inimesed - võta üks ja viska teist -, ainult lapsest on kahju!...
Nii liigutav, kui keegi veel ikka meid maha pole kandnud ja ikka nõu ja 'jõu' pakub :)
Edasi koristasin - suu rõõmust kõrvuni.
Mõtlesin, et meenutan 50-60ndate ameerika postrite koduperenaist, kes on õnnelik, et tal on mees, kellel on korralik töö, mille tõttu nad said osta korraliku maja, millel on ka vannituba, mida see naine nüüd täis tänu, uhkust ja rõõmu küürib! :D
Köögis koristasin täna kraanikausi aluse kapi ja pesin ära ka prügikasti. Kraanialune kapp on meil avar ja me hoiame seal ka tühje pudeleid, mis ma nüüd kapipõranda pesemiseks välja võtsin. Neid oli seal 6! :D Sel aastal pole ma ühtegi korda pudeleid viinud ja kolme-poole kuuga on kogunenud 6 tühja pudelit! :D
Lõunasöögiks praadisin endale keedukartulid üle ja soojendasin köögivilju. Mulle meeldib, kui kartulilatakad on suured. (sorri, pildil olev söök on juba näksitud :p)
Mehele praadisin kartuleid, muna ja vorsti. Tema jaoks lõikan kartulid väiksemateks kuubikuteks - nagu talle meeldib (ja kui ta ise vanasti keedukartuleid üle praadis, siis ta lausa hakkis! :D)
Muna on vorstide all peidus.
Ja kuna VT teatas eile, et teda on praekartul järjekordselt ära tüüdanud, siis talle keetsin makarone. Lihtsalt majoneesiga söömiseks. Neid ma pildistama ei hakanud.
Sõin kõhu täis ja viskasin VT kojutulekut oodates pikali, kuulasin Clannadi plaati.
VT tuli pärast veerand kolme ja eks me siis koolimuljetasime kella kolmeni - siis vedasin Mehe endaga poodi. Ta ei viitsi eriti kõndima tulla, aga ilm oli ilus ja ... ikka tuleb liigutada ja värsket õhku hingata.
Kõigepealt viisime poe taha pudelid ära - saime 24 senti! :D
"Selle eest võime endale kõike lubada!" rõõmustas Mees. :D
VT oli nuianud Nutella pähklikreemi, aga seda ma ikka ostma ei hakanud - tõin talle Bounty šokolaadi 2paki. Mõned päevad tagasi ta nimelt unistas Bountyst, kui minu kookoshelbeid nägi. (Paljad helbed tunduvad talle liiga kuivad.) Poes läks muidu 5,95 ja peale Bounty ostsime veel tualettpaberit, 3 kohukest VT'le homme hommikuks, saia, kookoshelbed ja viinerit.
VT oli Bounty üle nii õnnelik, et ma mõtlesin kord jälle, kuidas igale perele kuluks ära selline paarikuuline pingsa kokkuhoiu aeg. Sellest on kaks kuud, kui meie sõime ainult kõige odavamat, mis kurgust alla läks, aga VT on ikka veel iga maiusetüki üle hirmus rõõmus! :)
Aga samas ei soovi ka ühelegi lapsele selliseid aegu...
Kodus läksin mina duši alla.
VT sai üksi õpitud ja näitas mulle ainult oma käsitööd, et kas on õigesti tehtud.
Oli õigesti, aga ... nagu lohakavõitu või nii...
Eks raske on teha asja, mis huvi ei paku.
Õmblusmasinaga õmblemises olen mina ka täielik tumba ja VT polnud õmblusmasinat enne näinudki kui koolitunnis! Ja mõned lapsed on juba mitu aastat masinat kasutanud! Tase on väga ebavõrdne - VT kahjuks :), aga tuleb üle elada!
Meil oma ajal tuli ka midagi õmmelda, aga kuna kodune masin trikitas, siis ema õmbles mul täiesti ise ja ma ei õppinud isegi seda ära, kuidas niite selle masina külge/sisse toppida vms...
Nii et jah, mina saan VT'le ainult kaasa tunda - aidata ei oska kohe kuidagi.
Ajaleht on selline tore asi, mis tuleb meie postkasti täitsa tasuta.
Täna oli seal huvitav lugu USA tervendajast Jack Kenleyst, kes aitab inimestel energimustrit paika koputada. Mulle väga meeldib see lähenemine, et inimese mõistus võib 'valetada', aga keha ei valeta. Et kui sult küsitakse: "No mis on selle taga? Mida sa kardad? Mida sa häbened? Mis võib juhtuda," siis sa võid padrata kümme aastat, aga ikkagi tõeni mitte jõuda. Keha on aus, keha reaktsioonidest saab aru, mis on tõde, mis mitte. Nii et tema esitab küsimusi, vaatab keha reaktsiooni ja siis koputab, või õpetab end koputama.
Huvitav, kui ta enda peal ette näitab - kas ta iseennast 'paigast ära' ei koputa? :D
No igatahes - sellesse ma usun. Mõistusega analüüsimisse enam mitte nii väga. See annab alati vastused, aga kas ka tõesed...? Kes seda küll kindlaks teeks...
Kell sai viis.
Föönitasin juuksed ja lugesin tunnikese Prousti.
Trenni-isu küll ei olnud, aga kuus läbi mõtlesin joogat ikka teha. Tegin siis esimesed püsti-harjutused ja läksin matile kõhuli. Peagi avastasin end tukastamas... :D
Pea ka valutas, palavik oli ka ja... homme vaja vormis olla, kuna ees ootab Mehega arstilkäik, nii et jätsin end rahule. Võtsin aga uuesti "Taasleitud aja" käsile.
Pool kaheksa läksin praadisin Mehele ja VT'le viinerit ja makaroni, ise jõin ainult teed ja sõin kaks röstsaia võiga.
Panin arvuti käima, pesin hambad ja vastasin kirjale...
Vaatasin Daily Maili, kus oli lugu sellest, kuidas õpetaja ässitas 6 suuremat poissi kallale lapsele, kes talle vastu haukus. Brr!
Kell 9 tuli VT, aga mina polnud eriti vormis. Ainult kallistasime ja kiikusime Clannadit kuulates, vestlus jäi soiku. Kümnest võtsin jälle Prousti, aga ei tahtnud lugeda.
Panin silmad kinni ja jäingi magama :)
Oijah, ma ütlen: ma pole hetkel eriti heas vormis...
A no küll jõuab, eksju, mul ju veel palju elusid ees! :)
