Minul olid koolis enamasti kõik viied ja nii ma keskkooli lõpetasingi. Aga kui kõik hinded oleksid kahed olnud, poleks ka midagi teisiti. Minu CV ainus oluline seik peitub faktis: jätsin ülikooli pooleli. Vahel olen mõelnud, et tööandjale võiks otsuse kergendamiseks esitada tühja lehe ainult selle lausega – muul pole nagunii mingit tähtsust. Aga kui ainult sel on tähtsus, pole CVd mõtet üldse esitada. Tegelikult olengi kõik oma CVd välja mõelnud vastavalt ajastu soovidele. CV kirjutamist harjutati tööbüroo korraldatud koolitusel, kus õpetati valetama ja andmeid võltsima inimesi, kes ilmselgelt olid hädas konformismiga. Psühholoogid testisid konformistlikke omadusi ja kellel neid piisavalt ei ilmnenud, nende peale riigi raha ei kulutatud ja kallitele kursustele neid ei saadetud.*
*Tekstiosa rõhutus on minupoolne.
Jah, nii see on, et tööbüroos õpetatakse, millist vastust tööandja ootab ja milliseid ei maksa anda.
Nende ülesanne on ju inimene tööle saada!
Seda ülesannet täidetakse suure õhinaga - pööramata mingitki tähelepanu võimalusele, et inimene soovib eelkõige jääda iseendaks ja kui ta iseendana siis saab tööle, on tore. See ongi mittekonformsus. See on seesama asi, et vanad inimesed minevat kõik iseäralikeks - kuigi tegelikult on inimestel alles tööturult väljudes võimalus unustada reeglid ja hakata ehedaks.
Loen praegu Osho "Lähedust", ja tema räägib, et ainus kohustus, mis meil enda suhtes on, on olla ehe, autentne.
Ma ka tean 'õigeid vastuseid'.
Aga ma ei taha neid öelda, kui need pole (päris) tõsi.
Ja veel naeratada sinnajuurde entusiastlikult!?
No ei...
2 kommentaari:
Eks selle konformismiga võib üle ka pingutada, kunagi kandideeris ühte organisatsiooni, kus ma töötasin inimene, kes vastas isiksusetestis kõigile nö sotsiaalselt soovitavalt - meeldib töötada koos teistega, samas meeldib üksi tööd teha jms. Tööle ta ei saanud, liiga läbinähtav oli see taktika.
Samas olen ma ise pidanud otsima inimesi sellisele ametikohale, kus suhtlemist on minimaalselt ja siis on iga teine cv olnud selline, kus toonitatakse, et inimesele meeldib õudselt suhelda. Sel juhul on vist kaks varianti, et kas inimene on tõesti nii meeleheitel, et kandideerib igale poole või ta ei lugenud kuulutust korralikult. Ma usun, et kui cv-s valetada, siis võib ju töökoha saada, iseasi, kui kaua seal vastu pead kui töö tegelikult vastumeelne on.
Hmmnjaa, kindlasti võib soovitud vastuste andmisega üle pingutada ja liiga läbinähtav olla. Ma alati mõtlen, et see on hea - inimene pole veel nii paadunud valetaja: valetab küll, aga temast on kohe aru saada, et valetab :D, järelikult miski temas takistab täielikult valele anduda :D. Teisalt mõistan, et see, mis takistab, võib olla ka vähene intellekt.
Jah, koolitajate vastutus sealkohal lõpeb, kus inimene on tööle saanud. Kas ta ka suudab välja mängida kõike seda, mida ta enda kohta CV's (koolitajate soovitusel) lubas - see on juba tema mure. Ja tööandja mure, muidugi. Ja võibolla ka klientide oma :D
Tööbüroos vaadatakse tööd otsiva inimese füüsilist ja intellektuaalset sobivust, psüühika jääb tagaplaanile. Eeldatakse, et intelligentne inimene saab oma psüühilistest probleemidest mõistusega üle, kui ikka on vaja.
Postita kommentaar