Kirju polnud, Facebookis oli sõnum tuttavalt, kes oli hullarist juba väljas ja tööl. Tjah, ei jäeta enam kuudeks sinna vedelema :( No rest for the wicked! Ei viitsinud talle vastata...
Kirjutasin hoopis blogipostituse oma pühapäevast ja sõin ühe banaani ja pool tassitäit kookoshelbeid.
Püüdsin Feedlys artikleid lugeda, aga pea hullult valutas, nii et võtsin 4 valuvaigistit. Tundus, et mul on ka palavik. Kraadisin, oli 37,2 - seda ei loetagi palavikuks. Külmetanud ma pole, nii et see oli stressist.
Blogidest jäi silma vaat SEE artikkel, kus austraallannast tervise-taga-ajaja rääkis dr Brian Weissi õpetuste mõjust endale. Silma jäi see sellepärast, et mina usun neid asju (kohe räägin) ammugi ja kipun unustama, et kõik inimesed ei arva, et me sünnime mitu korda ja et praegused elumured ja tervisemured ka, sageli, on eelmistes eludes kokku keeratud jamade tulemus; ja kõik inimesed ei mõtle, et neil on veel palju elusid, mille jooksul 'kõik õigesti' teha ja sellest pole kohe mitte midagi hullu, kui kõik kohe ei õnnestu.
Aga blogiautori Jessi jaoks oli siis kergenduseks teada saada, et:
1. Me ei sure mitte kunagi. Sureb meie füüsiline keha ja hing jääb alles, et uuesti tulla.
2. Inimesi, kellega sul on selles elus tihe side, oled sa eelmistes eludes juba kohanud ja väga tõenäoliselt kohtad neid ka järgmistes eludes. See tähendab, et me ei KAOTA kunagi ühtegi lähedast inimest.
3. Hirmude ja foobiate põhjus võib peituda eelmises elus.
4. Tervisemurede põhjus võib peituda eelmises elus.
5. Mõned hinged on noored ja eksivad rohkem, teised hinged on kogenumad.
6. Kõik saab korda... - kõik juba ONGI korras.
11.15 ajasin end üles, viskasin voodiriided ja kattemadratsi rõdule, et alumist madratsit tolmuimejaga puhastada - mul ju madrats otse põrandal! Kammisin pea ja tegin näo pähe. Tõmbasin mööblilt lapiga tolmu ja panin valge pesu masinasse.
Kui köök on 10 aastat remontimata, siis tundub ta kogu aeg nats mustavõitu. Püüan iga päev seal midagi väikest koristada :D, aga see on rohkem enesetunde pärast. Täna küürisin pliiditagust seina rasvast puhtaks. Aga sealsed plekid näivad olevat permanentsed.
Siis panin kartulid keema, kuigi kell oli alles veidi pärast 12.
Koristasin tualettruumi.
Hautasin endale köögivilju (porgand, rohelised kaunoad, porru ja brokoli) ja tegin mehele törtsukese hakkliha ja suure sibulaga hakklihakastme.
Aga kõht veel tühi ei olnud, nii et mõtlesin, et käin enne sööki Eedenis ära - pidin seal VT jaoks kevadjopesid pildistama, et tema siis vaatab, kas tasub lähemalt uurima minna.
Aga näiteks Lindexis polnud üldse mingeid jopesid, Trendis olid mõned, aga liiga erksad ja ruudulised.
Veel oli Eedenis avatud teksapood - nii palju eriilmelisi teksarõivaid! Kas teksajakid teevad comeback'i või pole need kunagi moest ära olnudki?
Aga Lindexis leidsin endale 10-eurose valge kampsuni...
... ja pildistasin üht kampsunit, pluusi ja jakki VT jaoks, kuna jopesid polnud. (Need ei avaldanud VT'le mitte mingit muljet. "Ei!" ütles ta. "Kahjuks... EI!")
Leidsin ühe pluusi, millest arvasin, et see VT'le meeldib: ei olnud sel ruute, triipe, taskuid, rebendeid, nööpe jms 'jubedusi'.
(Madrats on paljas, sest voodiriided on ju rõdul!)
Toidupoes käisin ka.
Olin ostunimekirja koju jätnud ja selle järgi sain aru, et mu vaimne seis pole sugugi nii vilets, kui arvasin, sest suutsin meenutada pea kõik asjad, mis kirjas olid - mõnikord ei suuda ühtegi asja meenutada!, ma ei lähe mitte kunagi ilma ostunimekirjata poodi, isegi kui ainult 3 asja on vaja!
Arve oli 17,21, sellest toit 6,93 (2 tikrijäätist - ei olnud nimekirjas -, kiivid - nende asemel pidin tegelikult ostma pirne -, lastevorst -selle asemel pidin tegelikult ostma viinereid, vorsti on! -, Keiju või, 3 iga koolipäeva hommikust kohukest VT'le ja 2 pk makarone) ning muud asjad 10,28 (nõudepesunuustikud, kummikindad ja 10 bussipiletit; kummikindad maksid 3,35! - midaaaa!?)
Kodus oli Mees toad tolmuimejaga üle tõmmanud, aga palusin tal tolmuimeja minu tuppa jätta, et ma saaks madratsit teise otsikuga rookida, ja oma botaseid loputanud. Nüüd panin valge pesu restile kuivama, mehe botased pesumasinasse ja tõmbasin oma madratsi puhtaks.
VT tuli koju, panin ta kööki vorstivõileiba sööma (tema ei söö ei kastet ega hautatud köögivilju) ja keksisin, särk näpu vahel, tema ette ja ütlesin särava näoga: "Sulle!"
VT kattis silmad käega ja pööras näo seina poole! :D
:D
No on alles laps!
Kas keegi teist tahaks teda äkki endale?
Nõudsin, et ta selgitaks oma reaktsiooni.
Selgus, et VT'le meeldis:
- materjali pehmus
- pluusi lõige
- langevus
- valge värv
aga ei meeldinud:
- needid ( - NEEDID? need on ju nagu kastetilgad siin peal!)
- luukere motiiv
- et see paistab kergelt läbi
- kude on selline veidi träpsuline, mistõttu VT leiab, et see kangas on pea-aegu TRIIBULINE!
Kuigi pluusi suurus oli 146/152 ajasin selle endale selga ja...
(-minu väikeses toas pole võimalik pildistada nii, et nii nägu kui ka kogu 'tegu' ühekorraga pildile mahuks-)
no mulle küll meeldib!
Mis on sellel pluusil viga?
Ilus pehme pluus.
Mina hakkan seda küll kandma.
Mis viga sellisele lapsele asju osta! Saab kõik endale!
Ma juba Mehele ka ütlesin, et mulle jäid talle mõeldes silma ühed trussikud, aga kui talle ei meeldi pitsid või roosa värv või kui need talle näiteks liiga väikesed on, siis ma võin need vabalt endale võtta! :D
Mees ütles, et minu ohvrimeelsus on lihtsalt liigutav! :)
See on tõesti hea, et saan juba mitmed VT'le mitte meeldinud asjad endale võtta, näiteks mõned sokid on tema jaoks liiga romantilised. Ja nüüd näen ma eriti selgelt, kuidas samal päeval mulle ja talle ostetud sokid erinevalt kuluvad - tema omad on poole aastaga läbi, minu omad käivad mitu aastat ja ma viskan nad ära, kui värv väga kadunud on, mitte sellepärast, et auk oleks sees. Augud mul lihtsalt ei tule. Ma hõljun maapinna kohal :)
Aga muide, VT oli ka selle vastu, et mina seda pluusi kannan, sest ma olen luukerepeade jaoks liiga vana.
Küllap see on tõsi, aga... no mis? Ilus pehme pluus! Mina kannab!
Istusin ise ka lõpuks sööma, kell oli juba kolm. Sõin aurutatud kartuleid ja köögivilju ning magustoiduks jäätise. Nämm! :)
Järgmise tunnikese veetsime VT'ga koolist lobisedes ja üksteisele igavest armastust tõotades.
Siis hakkas VT õppima ja mina lugesin ajalehte, mis oli igav.
Viie paiku vaatasin mõned VT õpiasjad üle ja lugesin kümmekond lehekülge Prousti.
Kell kuus on mul trenni- ja jooga-aeg!
Vaat, täna oli super mõnus jooga. Kuigi enne seda tundsin end nii uimasena, et kahtlesin, kas ikka viitsingi, siis pärast trenni tundsin end hästi erksa ja värskena. Nii see peakski mõjuma, aga alati ei mõju. Minu kogemust mööda annab jooga energiat ja meditatsioon rahu, aga seda alustades peab endal juba siiski olema miski minimaalne vajalik kogus energiat, või rahu! Muidu lihtsalt rapsid ja kurnad ennast, või istud tühja! Aga see on ka tõsi, et ma pole kunagi kurtnud, et oleksin jooga või meditatsiooni peale aega raisanud - nagu näiteks on olnud telekaga! :D
Kuna hommikul jäi õliga mürkide tõmbamine tegemata, siis proovisin seda teha savasana ajal, matil pikutades. Aga oi ei, pikaliasendis ei õnnestu õli suus hoida nii, et keel krampis poleks ja hambad kokku pigistatud. Rohkem ma seda ei ürita. Kogu keha lõdvestamine pole võimalik, kui üks osa krampis on.
Õhtusöögiks sõin mina riisi köögiviljadega, VT sõi praekartuleid ja ühe kiivi, Mees sõi praekartuleid hakklihakastmega.
Siis oligi kell kaheksa - aeg minna pessu ja meditatsiooniks.
Kell 9 tuli VT, nagu alati, ja kella kümnest üheteistkümneni lugesin Daily Maili, kus oli lõbustav artikkel (Could Period Pain Make You STUPID?) sellest, kuidas on leitud, et menstruatsioonivalud mõjuvad naiste tähelepanule ja 'teevad nad rumalamaks' :D
Mina isiklikult usun seda täiesti! Peavalud teevad minu hakkamasaamise küll väga mitmes mõttes raskemaks.
Aga kujutlesin, kuidas mõningaid feministe see pealkiri leili võib ajada ja mugistasin tükk aega naerda :D
Mitte miski, ma kordan, mitte miski ei saa naisi RUMALAMAKS teha! (- kui nad juba on :D)!
