Noor pensionär

Olin eile oma hommikusel üksildasel jalutuskäigul ja kuulasin telefoniraadiot, kui uudistes mainiti, et pensioni tõsteti 5% ja pensionipäev on 5. kuupäev, ja kui see langeb nädalavahetusele, siis kantakse pension üle varem.

Noh, ma alles tegin selle töövõimetuspensioniavalduse, aga jalutasin ka siis lähima ATM'i juurde ja vaatasin arvele. Ja ennäe - seal oli kahe kuu pension, sest töövõimetus arvestati taotluse esitamise päevast, mis oli veebruari lõpus. Ostsin kohe VT'le kingituseks huuleläike ja huulepulga - neid ta ammu soovis, ja endale kaks 5-eurost DVD'd, mille filme ma kinno vaatama ei jõudnudki, kuigi väga tahtsin. (Need olid "Kurb Jasmine" ja "Päevade vaht").

Vaatan neid salaja VT toas, kui tüdruk on koolis...
Mees on viimasel ajal nii tubli, et püüab kogu aeg tööd teha. Siis käib köögis ja peseb mõned nõud, pikutab hetke diivanil, ja jälle arvuti taha... Sellepärast ma elutoas ei taha vaadata.
Täna küll kavatsen seal kell viis vaadata Jaapani multifilmi "Minu naaber Totoro", sest see on klassika ja mina pole näinud.

Väga mõnus, see pensionäri elu, ma ütleks :D


Ohh, jahh, esialgu meeldib mulle vanemaks saamise juures tõesti kõik!
Kõige rohkem igasugused suhtumise muutumised.
Näiteks mõni päev tagasi kõndisin vaiksel tänaval, hakkasin ületama ristmikku ja üle tee seisis kõnnitee ääres üks noormees, kes mind vaatas. Kui vanasti oleks ma mõelnud, et oehh, see tahab nüüd külge lööma hakata, siis nüüd oli minu esimene mõte, et noormees vajab võibolla abi. Olin veel autoteel, kui ta mind teretas, mina teretasin vastu ja sirutasin käed kõrvaklappide poole, et need kõrvast võtta, ja aeglustasin sammu. Tema ütles: "Teil on ilusad juuksed!" Mina jätsin kõrvaklapid rahule ja pomisesin temast möödudes vaikselt ja viisakalt: "Aitäh!"  "Mulle meeldivad!" jätkas tema. Mina olin juba möödas ja kõndisin edasi. "Kas need on plaatinablondid?" uuris tema, aga mina olin juba kaugel.
Ei ole plaatinablondid!

Kui imelik on elu selles mõttes, et mina üritan oma ellu uusi inimesi üldse mitte sisse lasta ja kui vanad suhted koormavaks muutvad, katsun neistki lahti saada (asi pole inimestes, mulle meeldivad inimesed - asi on vaikuses, mul on vaja vaikust!). Ja noored inimesed jällegi seisavad tänavanurgal ja ootavad, et tuleks keegi, et juhtuks midagi... midagigi!

Ma usun, et kõik see muutub, kui leitakse armastus.
Siis ongi kohe kõik olemas.

LOVE
-izismile.com-

Lisatud kella kolme paiku pärastlõunal...

Olen saanud mõned töövõimetuspensioni puudutavad kirjad ja tahan öelda, et loomulikult te võite kirjutada ja küsida selle kohta. Sellepärast ma räägingi neist mahavaikitud asjadest, et keegi ju peab otsa lahti tegema, et sarnased inimesed end imelikuna ja halvasti ei tunneks. Loomulikult ei taha kõik enda nõrkustest avalikult rääkida :D, see peab olema mõni paadunud a-sotsiaal - nagu näiteks mina :)

Ma ei kutsu kedagi üles "kapist välja ronima" oma nõrkustega. Tean, et see pole meeldiv ja võib kurjalt kätte maksta. Ise teengi seda teiste endasuguste pärast, kes tunnevad, et on oma hädas üksi jäetud ja ei oska ka kusagilt abi otsida - mis häda mulgi oleks muidu sellest kõigest pajatada? Esiteks tahan, et inimesed teaksid, et nad pole üksi, ja teiseks - muidugi olen valmis jagama ka täpsemalt ja kirja teel omi kogemusi. Loomulikult saan aru, et kommentaariumis ei taheta nende asjade kohta küsida.

Töövõimetuspensioni saab meil minu teada kusagil 100 000 inimest.

Elanike arv on kusagil 1300 000...

Ja töövõimelisi inimesi on... noh, mis ta võib olla...? 600 000 - 700 000?

Igatahes - usun, et rohmakalt öeldes, iga seitsmes meist saab sedalaadi pensioni, enamik teeb selle kõrvalt ka mingit tööd, nii et see ei torka lihtsalt silma ja sellest lihtsalt ei räägita, sest see on häbimärgistatud teema.

Ma ka ei tea, miks minul häbi pole...? :p

Lihtsalt pole ja kõik! :D