Tunnen end viimasel ajal kirjutamises veidi pidurdatuna.
Kirjutaks küll, aga - ei taha tegeleda kommentaaridega, kus mind elama õpetatakse või hurjutatakse, miks ma midagi tegin või tegemata jätsin.
Aga leidsin lahenduse - panen mõneks ajaks kommenteerimise võimaluse lihtsalt kinni.
*
Nimelt olen viimased kolm päeva olnud tõsiselt nördinud.
Mehe Eks-elukaaslane ja Poja ema ei huvitu absoluutselt sellest, et oleme ka kõige raskematel aegadel Pojale võrdse osa maksnud ja ajab kõigi vahenditega rohkemat raha taga.
Mees kohtusse ei läinud.
"KÄIGU PÕRGUSSE!" karjus ta, ja mina ka ei suuda temaga asju ajada, kui ta närvis on.
Minu meelest ta sel sajandil nii ärritunud pole kunagi olnud ja kui ma hästi järele mõtlen, siis viimati oli ta närvis täpselt samal põhjusel: tema meelest niigi alatult käitunud Eksi järjestikused nõudmised ja ülbus.
Kuna Mehe seisukoht oli, et nõudku mida tahab - meie maksame ikka mida saame ja kohtusse ta ei läinud, siis nõuti meilt välja see elatisraha miinimum 177,5 eurot kuus.
Nagu Eks välja rääkis: see 3 * 160 eurot, mis ta riigilt sai, ja mille saamiseks ta meid oma varasema jutu kohaselt kohtusse andis, tuleb ka ikkagi meil kinni maksta.
Kuna Mees on saanud veidi tööd teha, saatsime juba aprillis 180 eurot, ja varasematel kuudel on Eks meilt saanud 70 eurot ja riigilt 160 (mis ka tuleb meilt, lõpuks), kuid ta ikkagi arvab, et peame talle nende kolme 70-euroga kuu eest juurde maksma.
Ja ometi ta teab, et Mees ei tulnud kohtusse mitte sellepärast, et temaga oleks kõik korras, vaid ta lihtsalt EI SUUDA ENNAST KAITSTA.
Ja ma olen teistmoodi hakanud nägema ütlust: lollidelt tulebki raha ära võtta.
Lollid on ka emotsionaalselt abitud inimesed, kes ei suuda nii piinavate teemadega tegeleda.
Oma vaesuse, viletsa tervise ja väljaminekute tõestamine on vastik. Eriti veel inimestele, kes sellesse jutusse vaenulikult ja umbusuga suhtuvad.
Ja kui ei suuda, siis oledki see loll ja vääridki oma saatust.
Ja Eks on aastaid ajakirjanikuna kirjutanud liigutavaid lugusid haigetest ja abitutest inimestest, kes on saatuse hammasrataste vahele jäänud, sh alkohoolikutest ja narkomaanidest. Ta on aktiivne kristlane ja üks huviring, kus Poeg käib, on tasuline (ja veel üsna krõbeda tasuga) pühapäevakool.
Ja kui endal võimalus avaneb, siis ikka röövib inimest, kes ei suuda end kaitsta.
Võigas!
Mul on tema pärast/ tema asemel nii häbi!
Milline silmakirjalikkus!
Mees juba ammu suhtleb temaga vaid SMS kaudu, st kui ta midagi nõuab, siis maksab.
Sest Mees ei suuda temaga vaielda - vähem piinav on maksta kui temaga argumenteerida.
Ja mina ka enam Eksi kõnesid vastu võtta ei suuda.
Kui ta jälle helistab ja raha küsib, siis lasen kõnel maha joosta ja saadan talle siis sõnumi, kus palun e-maili saata.
Sellise nahaalse jõhkardiga ei suuda lihtsalt rääkida........
Kirjad, mis meie oleme kohtust saanud, on loomulikult arusaamatud meile mõlemale Mehega.
Ainult üks asi on selge - kusagil pole kirjas, kellega me asjade läbi rääkimiseks ühendust võtta võiksime.
Meile lihtsalt tehakse asju teatavaks.
Näiteks et Mehelt on ühekordselt välja nõutud nnn summa. - Kuhu see maksta tuleb ja kuidas see summa saadi ja mille eest see on - mitte sõnagi!
Üks asi, mis mind murelikuks teeb on, et ühel paberil oli rida "kohtuasja maksumus: 1600 eurot" - umbes nii.
Loomulikult polnud kusagil kirjas, kas meie selle ära maksma peame ja kuhu ja millal ja...
Arvan, et peame...
Küllap Mehe arve lihtsalt arestitakse millalgi...
Mina ei suuda teda tema enda tahte vastaselt lohistada sellest asjast läbi - mul oleks endal abi vaja!
Kui Mehe arve nende summade võtmiseks arestitakse, siis ei saa ju Eks ka mitu kuud raha!
Võimalik, et Mees siis ikka otsib abi - ja mitte meie pärast :D, vaid suures hirmus Eksi ees - et talle ei jääks maksmata.
Need kaks inimest vist tõesti vihkavad teineteist......
Milline õnn, et mul on nüüd oma väike pension!
Ah, ja veel, kõige olulisem!
See jutt pole selleks, et veel abi küsida - vastupidi.
Ma olen nii tänulik inimestele, kes on meid aidanud ja kes kinkisid meile ilusad kaks kuud jogurtite, puuviljade, juustu ja pähklite ja VT uute prillide ja muretu meelega, eelkõige :D
Aga näete isegi, et oleme sellises olukorras ise oma saamatusega süüdi ja meie pere arve on nagu must auk.
Seega palun siinkohal ka neid kolme inimest, kes on korduvaid ülekandeid teinud, et toetage parem midagi "jätkusuutlikumat".
Ja ikkagi, ma igaks juhuks meenutan neile, kes tahaksid kõige selle jutu peale nii väga öelda, kuhu me pöörduma oleks pidanud ja mis asju ajama ja mis vestlused üle elama: mina Mehe üle ei otsusta, temalt pole teovõimet ära võetud; ja ma ise saan psüühilistel põhjustel töövõimetuspensioni, mis ongi seetõttu, et ma ei suuda 'tavaliste eluraskustega' rinda pista. Pistan parem pea teki alla ja loodan, et läheb mööda ja kui ei lähe, siis lohisen vaikselt sinna, kuhu elu mind lohistab... Kui ma oleks jube teadlik ja emotsionaalselt Selleks Kõigeks piisavalt tugev, oleks ju minust inetu mingit võimetusraha küsida, on ju nii!
Seega, ärge olge pahased! :)
(See on käsk!)
(Nali!)
