neljapäev, 8. jaanuar 2015

Kehalisest aktiivsusest

Seda soovitatakse üldjuhul mistahes tervislikus seisundis, aga eriti meelehaiguste puhul.
Väidetavalt on enese liigutamisel alati positiivne mõju, sest kehas tekivad teatud endorfiinid, mis tekitavad heaolutunde.
Kui see nii oleks, armastaksid kõik lapsed kehalist kasvatust. Nad võivad tundi alustada virisedes, aga innustuksid tunni käigus paratamatult.

Noh, nii see pole. Lihtsalt pole.

Ma arvan - sama ka arsti poolt peale sunnitud füüsilise koormusega.

Kunagi lugesin üht artiklit, kus uuriti füüsilise trenni mõju (vist depressioonis) inimestele ja leiti, et suuremal osal tekivad need endorfiinid, kuid mingil osal mitte. Jagasin seda artiklid FB's, aga see oli juba mitu kuud tagasi, ei ma enam seda leia.
Arvan ka, et see pole raudne reegel, et peale liikumist hakkab hea.

Näiteks minul praegu on väga mõnus paar korda päevas 15-20 minutit joogat teha - ma tunnen juba tegemise ajal, et mõnus on, ja see hea tunne kestab terve päeva. Kui olen mõnel päeval pinges ja ei suuda end voodist välja tulema sundida, siis pole nii hea. Kui proovin niimoodi joogat teha, jään "kinni", lukustan end mingitesse puhkeasenditesse... klammerdun iseenda külge. Aga enamikul päevadest on jooga suurepärane!

Samas tegin 2006 ja 2007 aastal iga päev joogat (alustasin joogaga 1997. aastal, aga tegin ebaregulaarselt) ja see oli õudne. Mu süda kloppis kogu aeg, mõnikord ei suutnud ma isegi isteasendeid teha; ma ei suutnud enamjaolt end sirutada, jäin köötsakile. Aga ikka tegin!
Samuti sundisin end jalutamas käima. Rühkisin liikuda vaevaliselt nagu sipelgas meepoti sees, või nagu oleks minu jaoks gravitatsioon viis korda tugevam kui teiste inimeste jaoks. Kuna see seisund tekkis väga pikkamisi, algusega väikelapseeast, siis ma ei osanud sellele erilist tähelepanu pöörata. Mõtlesin lihtsalt nii, et mõnel inimesel on väga palju energiat, minul siis väga vähe. Meenutasin, et mu emal oli ka väga vähe energiat. Ta võis täiesti vabalt 6 tundi nõusid pesta - terve õhtu ja ööhaku. (Tegelikult olid tal teatud sundteod-sundkäitumised ka kindlasti; näiteks pesi ta meie pead küüntega peanahka kraapides - ta uskus, et muidu ei saa puhtaks.)

Ja ma ei oodanudki sellele seisundile paranemist. Psühhiaatri juurde jõudsin ma just nende neuroosi(sotsiaalfoobia)-sümptomitega, kuna ma enam ei saanud majast ega voodist üldse välja ja pea oli 40 päeva järjest kõvasti valutanud ka. Aga juba 3 nädalat pärast cipralexi kasutamist hakkas mu kehal palju kergem. Olin pärast 3-nädalast ravi juba vaimustuses ja veel palju kuid läks asi järjest paremaks ja paremaks ja paremaks, elu järjest kergemaks ja kergemaks ja kergemaks.

Seega... kehaline aktiivsus pole mingi võluvits, mis ilmtingimata mõjub.


Veel tahan kirjutada kahest põhjusest, mis hoiavad inimesi tagasi psühhiaatri poole pöördumast.
Need on vastandlikud - ja mina olen kasutanud neid mõlemaid :D




1. Mu elu on täiesti täiuslik - pole võimalik, et mul on depressioon.
Jah, seda ma mõtlesin 2003-2007.

Paraku depressioon või neuroos ei peagi olema seotud igapäevaeluga. See võib olla väga biokeemiline, samuti geneetiline haigus. Bipolaarne depressioon näiteks ongi eelkõige füüsiline haigus, käivitajaks võib olla raskem eluperiood, kuid edaspidi jääbki korduma olenemata sellest, mis elu sa elad - kuni sa elad! Kerge ja mõõdukas depressioon on aga tõesti eelkõige saatuselöökidest väsimise haigus.



2. Mu elus on sada jama. Loomulikult olen ma depressioonis. Kõik saab korda, kui need jamad on möödas.
Nii ma mõtlesin 1994-2002 ja 2009-2011.

Jah, tabletiravi jamadele tuult alla ei tee. Need jamad ei kao võibolla mitte kusagile. Aga reaktsioon nendele jamadele on ravi saades siiski midagi hoopis muud, kui ilma rohtudeta.
Pealegi võib jõuetus ja tervisehädad olla osalt ka sellest "biokeemilisest depressioonist". Just somaatiliste vaevuste püsides tuleks ikka psaiko juurde minna :)

- õuna südamed -


Loomulikult ka mina soovitan liikuda, veidi trenni, värsket toitu, värsket õhku, kuid see ei pruugi aidata. Ei maksa endale sisendada, et seda kõike tehes oled enda jaoks teinud kõik mis võimalik.

Kurb on muidugi see, et ka tabletid ei pruugi aidata. Kui väsimus üha suureneb, kaob ka jõud endale abi otsida. Sellisel juhul oleks hea, kui oleks keegi lähedane, kellel paluda end tagant sundida ja kaasa tulla, kuni on nii palju rohte vahetatud, et on jõutud selle õigeni. Endal kaob lootus sellises olukorras kindlasti. Küllap mina olen selles mõttes haruldus, et mõlemad rohud, mis on mulle määratud, on mulle KOHE täiuslikud olnud (amitriptülin peavalude ja unetuse vastu, cipralex energiapuuduse ja ärevuse vastu).

Lisaksin siia veel, et amitriptylin valmistas teisel korral mulle alguses pettumuse. Kui teismeeas võttis see mul kõik hädad nagu naksti ära, siis täiskasvanuna vähendas see peavalusid vaid 1/4 võrra, kuid tulemus jäi ikka talumatu. Mitu aastat kurvastasin, kuni suurendasin hoopis ärevuse pärast kõvasti ka selle AD doosi (amitriptylin pole ärevusevastane, aga ta teeb uimaseks) - ja oh imet!, ka peavalud kadusid. Järeldus: lapsena võetud doos oli täiskasvanud minu jaoks kaugelt liiga väike, kuigi kehakaal oli enam-vähem sama. Nii et mitte ainult ravimite vaid ka annustega tuleb katsetada, kui mõju mõne nädalaga ei ilmne!!!

Veelkord tahan rääkida ka sellest, et kui minu unehäired talumatuks muutusid (lisaks jubedad peavalud, palavikud ja minestamised), käisin ma sanatoorses internaatkoolis, kus oli tervist toetav päevaplaan, päevane puhketund, õuetunnid, tervislik toit 5 korda päevas, kuid ikkagi õnnestus minu unehäiretel ülepea kasvada. Kell 7 oli äratus, mina jäin magama kas kell 6 hommikul või ei maganudki. Sealjuures päevase 1,5-tunnise lõunauinaku ajal ma uinuda ei suutnud. Arst oli mõistlik, me proovisime ka seda, et ma jalutan metsa all ja mere ääres selle unetunni aja, kuid kahjuks see ka muutust (ööund ja peavaluvabasid päevi) ei toonud. Nii et ei maksa lubada, et hästi koostatud režiim ja menüü ning sellest kinni pidamine garanteerib hea tervise!


Paistab, et see Enneti raamat on ikka üpris emotsionaalne lugemine :D

9 kommentaari:

ritsik ütles ...

Ma olen ikka mõelnud, et kui depressiivikutel saaks ära kaotada kõik negatiivsed mõjutajad elust, kas siis see kuidagi aitaks. Enamasti pole see reaalselt võimalik, sest ikka on mingid jamad su ümber või lahendamata probleemid su sees.
Aga kui sa väidad, et isegi siis, kui kõik elus väga hästi, ikka pole leevendust, siis on küll pahasti.
Kuidagi raske on uskuda, et deprekas võib olla puhtalt biokeemia vingerpuss. Aga inimkeha on ju teatavasti keeruline keemiatehas, nii et võibolla siis tõesti.
Kas sulle mingeid psühhoteraapiaid ka on soovitatud? Või heli-, vibro- või valgusteraapiat? pingeid leevendavaid massaaže?

karikate emand ütles ...

Olen saanud massaaže (loomulikult mõnusad, igale ühele - hoolimata tervislikust seisundist, kuid peavalu ära ei võtnud), nõelravi (polnud nii mõnus ja mõju ei märganud), muusikateraapiat (tulemuseta) ja miskit nelja-päevast süvateraapiat (tulemus: pingepalavikud kadusid! need olid olnud juba lasteaiaeast alates!).

Isegi suvaline valu võib muutuda krooniliseks ja väljaravimatuks, kui seda ei ravi. Tuleb välja, et närvijuhtteedel on mälu ja kui miski aastaid valutama kipub, siis edaspidi piisab järjest väiksemast ebamugavusest, et valuringe käivitada.
Täpselt samamoodi võivad mitteravimise tagajärjel krooniliseks muutuda ka meelehäired!
See ongi põhjus, miks ma oma blogis nii palju räägin ravitajätmise ohtlikkusest.

Lõpuks - ma ikkagi usun imedesse! :)

Maarja ütles ...

Minul on küll nii, et kui masendus on peal, siis tean, et pean õue kõndima minema. Nii kui uksest välja saan, hakkab parem. Kõige raskem on just see hetk, kui raskuse tunne peal on, midagi ei taha teha, ja siis otsustada, et nüüd tuleb kõndima minna. Raske on end sundida, aga see on ainuke viis, kuidas ma oma enesetunnet paremaks saan.

Aga seda ma usun küll, et isegi kui elus on kõik hästi, siis ega see depressiooni ära ei ravi, see, mis inimene omale nn kaasa on pakkinud alates lapsepõlvest, on kõik kehas alles. Kuni need asjad pole kehast lahkunud, ei ole ka enesetunne parem. Rohud aitavad need signaalid, mis keha saadab ("hei, mul on siin paha olla, tee midagi!") maha suruda, ja pealegi me ei oska nende signaalidega midagi peale hakata, pigem on hirm nende ees. Valju ja ebameeldivus on märguanne kehalt, et tal on halb olla. Me hakkame juba lapsena neid märguandeid eirama sest me tahame tublid olla ja meil ei ole lubatud oma tundeid välja elada, ja nõnda siis täiskasvanuna on neid eiratud märguandeid suur hunnik kogunenud ja keha ei pea enam vastu.
Vähemalt see on minu arusaam ja uskumine. Me elame ikka nii hästi kui saame ja õpime neid asju, mida vaja õppida.

karikate emand ütles ...

Tänan sisuka kommentaari eest, Maarja! :)

No kui jalutamine aitab, siis võib vist julgesti järeldada, et raskekujulise neuroosi või depressiooniga tegemist pole! See on ju väga tore! :D

Eks need asjad (toit, uni, õhk, liikumine) peavadki hästi mõjuma nii tervele kui ka veidi väsinud ja masendunud inimestele.

See on ka tõsi, et mida varasemast ajast traumad on pärit, seda raskem on hiljem neid 'välja ravida'.

Maarja ütles ...

"Valju" asemel lugeda "valu" :)

Ei, raskekujulist depressiooni mul ei ole, aga kui ma kõik korrad ignoreeriks, mil mu keha liikuda tahaks, siis lõpuks võibolla oleks : )

Kui mina oma kerge masendusega tunnen selgelt, kuidas liikumine head teeb, siis ma usun, et liikumine on kõigile hea, lihtsalt tugeva depressiooniga inimene ei tunne seda sest kõike koormavat on liiga palju, aga keha on tänulik, kui liikuda saab.
Aganoh, see ei ole mingi enneolematu tarkus vaid kõigile teada asi, ja niisama liikudest depressiooni ka ei ravi...





naine50+ ütles ...

Minu arvates kõigile lastele meeldib liikumine, aga kõigile ei meeldi võimlemistunnid, sest seal on nii palju ebameeldivat - kitsad riietusruumid, lühike vahetund riietumiseks, kehvad pesemisvõimalused, normide täitmine jne.
Seetõttu muutub paljudele ebameeldivaks ka liikumine.

karikate emand ütles ...

Oi, jaa! See on küll täitsa tõsi!

evelyn ütles ...

Internaatkool,kas pole see ise juba stressiallikas tundliku lapse jaoks.

karikate emand ütles ...

Oi, mul oli kodus väga palju hullem ja kõvasti rohkem stressi. Juba 4-aastasena eelistasin teadlikult olla pigem haiglas kui kodus. (Tean seda, sest kord anti mulle valik ja ma julgesin isegi ema kuuldes öelda, et valin haigla.)