Kehalisest aktiivsusest

Seda soovitatakse üldjuhul mistahes tervislikus seisundis, aga eriti meelehaiguste puhul.
Väidetavalt on enese liigutamisel alati positiivne mõju, sest kehas tekivad teatud endorfiinid, mis tekitavad heaolutunde.
Kui see nii oleks, armastaksid kõik lapsed kehalist kasvatust. Nad võivad tundi alustada virisedes, aga innustuksid tunni käigus paratamatult.

Noh, nii see pole. Lihtsalt pole.

Ma arvan - sama ka arsti poolt peale sunnitud füüsilise koormusega.

Kunagi lugesin üht artiklit, kus uuriti füüsilise trenni mõju (vist depressioonis) inimestele ja leiti, et suuremal osal tekivad need endorfiinid, kuid mingil osal mitte. Jagasin seda artiklid FB's, aga see oli juba mitu kuud tagasi, ei ma enam seda leia.
Arvan ka, et see pole raudne reegel, et peale liikumist hakkab hea.

Näiteks minul praegu on väga mõnus paar korda päevas 15-20 minutit joogat teha - ma tunnen juba tegemise ajal, et mõnus on, ja see hea tunne kestab terve päeva. Kui olen mõnel päeval pinges ja ei suuda end voodist välja tulema sundida, siis pole nii hea. Kui proovin niimoodi joogat teha, jään "kinni", lukustan end mingitesse puhkeasenditesse... klammerdun iseenda külge. Aga enamikul päevadest on jooga suurepärane!

Samas tegin 2006 ja 2007 aastal iga päev joogat (alustasin joogaga 1997. aastal, aga tegin ebaregulaarselt) ja see oli õudne. Mu süda kloppis kogu aeg, mõnikord ei suutnud ma isegi isteasendeid teha; ma ei suutnud enamjaolt end sirutada, jäin köötsakile. Aga ikka tegin!
Samuti sundisin end jalutamas käima. Rühkisin liikuda vaevaliselt nagu sipelgas meepoti sees, või nagu oleks minu jaoks gravitatsioon viis korda tugevam kui teiste inimeste jaoks. Kuna see seisund tekkis väga pikkamisi, algusega väikelapseeast, siis ma ei osanud sellele erilist tähelepanu pöörata. Mõtlesin lihtsalt nii, et mõnel inimesel on väga palju energiat, minul siis väga vähe. Meenutasin, et mu emal oli ka väga vähe energiat. Ta võis täiesti vabalt 6 tundi nõusid pesta - terve õhtu ja ööhaku. (Tegelikult olid tal teatud sundteod-sundkäitumised ka kindlasti; näiteks pesi ta meie pead küüntega peanahka kraapides - ta uskus, et muidu ei saa puhtaks.)

Ja ma ei oodanudki sellele seisundile paranemist. Psühhiaatri juurde jõudsin ma just nende neuroosi(sotsiaalfoobia)-sümptomitega, kuna ma enam ei saanud majast ega voodist üldse välja ja pea oli 40 päeva järjest kõvasti valutanud ka. Aga juba 3 nädalat pärast cipralexi kasutamist hakkas mu kehal palju kergem. Olin pärast 3-nädalast ravi juba vaimustuses ja veel palju kuid läks asi järjest paremaks ja paremaks ja paremaks, elu järjest kergemaks ja kergemaks ja kergemaks.

Seega... kehaline aktiivsus pole mingi võluvits, mis ilmtingimata mõjub.


Veel tahan kirjutada kahest põhjusest, mis hoiavad inimesi tagasi psühhiaatri poole pöördumast.
Need on vastandlikud - ja mina olen kasutanud neid mõlemaid :D




1. Mu elu on täiesti täiuslik - pole võimalik, et mul on depressioon.
Jah, seda ma mõtlesin 2003-2007.

Paraku depressioon või neuroos ei peagi olema seotud igapäevaeluga. See võib olla väga biokeemiline, samuti geneetiline haigus. Bipolaarne depressioon näiteks ongi eelkõige füüsiline haigus, käivitajaks võib olla raskem eluperiood, kuid edaspidi jääbki korduma olenemata sellest, mis elu sa elad - kuni sa elad! Kerge ja mõõdukas depressioon on aga tõesti eelkõige saatuselöökidest väsimise haigus.



2. Mu elus on sada jama. Loomulikult olen ma depressioonis. Kõik saab korda, kui need jamad on möödas.
Nii ma mõtlesin 1994-2002 ja 2009-2011.

Jah, tabletiravi jamadele tuult alla ei tee. Need jamad ei kao võibolla mitte kusagile. Aga reaktsioon nendele jamadele on ravi saades siiski midagi hoopis muud, kui ilma rohtudeta.
Pealegi võib jõuetus ja tervisehädad olla osalt ka sellest "biokeemilisest depressioonist". Just somaatiliste vaevuste püsides tuleks ikka psaiko juurde minna :)

- õuna südamed -

Loomulikult ka mina soovitan liikuda, veidi trenni, värsket toitu, värsket õhku, kuid see ei pruugi aidata. Ei maksa endale sisendada, et seda kõike tehes oled enda jaoks teinud kõik mis võimalik.

Kurb on muidugi see, et ka tabletid ei pruugi aidata. Kui väsimus üha suureneb, kaob ka jõud endale abi otsida. Sellisel juhul oleks hea, kui oleks keegi lähedane, kellel paluda end tagant sundida ja kaasa tulla, kuni on nii palju rohte vahetatud, et on jõutud selle õigeni. Endal kaob lootus sellises olukorras kindlasti. Küllap mina olen selles mõttes haruldus, et mõlemad rohud, mis on mulle määratud, on mulle KOHE täiuslikud olnud (amitriptülin peavalude ja unetuse vastu, cipralex energiapuuduse ja ärevuse vastu).

Lisaksin siia veel, et amitriptylin valmistas teisel korral mulle alguses pettumuse. Kui teismeeas võttis see mul kõik hädad nagu naksti ära, siis täiskasvanuna vähendas see peavalusid vaid 1/4 võrra, kuid tulemus jäi ikka talumatu. Mitu aastat kurvastasin, kuni suurendasin hoopis ärevuse pärast kõvasti ka selle AD doosi (amitriptylin pole ärevusevastane, aga ta teeb uimaseks) - ja oh imet!, ka peavalud kadusid. Järeldus: lapsena võetud doos oli täiskasvanud minu jaoks kaugelt liiga väike, kuigi kehakaal oli enam-vähem sama. Nii et mitte ainult ravimite vaid ka annustega tuleb katsetada, kui mõju mõne nädalaga ei ilmne!!!

Veelkord tahan rääkida ka sellest, et kui minu unehäired talumatuks muutusid (lisaks jubedad peavalud, palavikud ja minestamised), käisin ma sanatoorses internaatkoolis, kus oli tervist toetav päevaplaan, päevane puhketund, õuetunnid, tervislik toit 5 korda päevas, kuid ikkagi õnnestus minu unehäiretel ülepea kasvada. Kell 7 oli äratus, mina jäin magama kas kell 6 hommikul või ei maganudki. Sealjuures päevase 1,5-tunnise lõunauinaku ajal ma uinuda ei suutnud. Arst oli mõistlik, me proovisime ka seda, et ma jalutan metsa all ja mere ääres selle unetunni aja, kuid kahjuks see ka muutust (ööund ja peavaluvabasid päevi) ei toonud. Nii et ei maksa lubada, et hästi koostatud režiim ja menüü ning sellest kinni pidamine garanteerib hea tervise!


Paistab, et see Enneti raamat on ikka üpris emotsionaalne lugemine :D