laupäev, 31. jaanuar 2015

Luuletus

Luuletus räägib sellest, kuidas armastajad läbi erinevate elude taas kohtuvad ja kuni pole kohtunud, teist igatsevad ja ootavad.

Selle luuletuse väljakirjutamise ajal pidasin ma seda vaid poeetiliseks kujundiks - nüüd aga olen ise ka kindel, et armastajad kohtuvad üha uuesti ja uuesti, võibolla erinevates rollides teineteise suhtes, aga emotsionaalne side surmaga ei katke ja see viib alati taaskohtumisteni.

Mõttekäik võibolla koperdab mõnes kohas, aga rütm mitte - see rütm ja emotsionaalne sisenduslikkus mulle selle loo juures meeldiski ja meeldib praegu ka.

Autorit ei tea, luuletuse pealkirjaks on mul justkui kirjutatud AC - mul pole õrna aimugi, mis see on.


Kord ammu öösel oli õhus liiga palju äikest
mis valgustas me koobast ja meid kahte inimest
& loodus kaitses end ta lõi meid kahte karvast väikest
me läksime meist teiste juurde jäi vaid tühi kest

Veel sajandeid ma tajusin sind kuskil oma ligi
me kõigi elul polnud enam otsest vajadust
& teadsin maailm pole enam kauaks ometigi
ma lootsin et võid kaitsta mind ja tundsin puudust sust

& mõnikord kui öine äike taastas minus pinge
& maailm oli must ma jälle mäletasin sind
su viimne karjatus taas hetkeks lõikas mulle hinge
ma taas ei uskund et sa olid maha jätnud mind

Ma ootasin sa tulidki sest ma ei saanud ilma
sest midagi meil väga oli vaja mõlemal
nii väga vaja et ma enam eal ei vaadand silma
ja polnud enam tarviski siin musta taeva all

Tee oli ees ja polnud teist me käisime ta läbi
su ilusasse näkku oli raiutud su hind
siis jälle lahkusime ja mul oli öelda häbi
et sada tuhat aastat ma ei olnud näinud sind



2 kommentaari:

kizka ütles ...

AC aka Andres Aule. Luuletus ka mu enda gümnaasiumiaegses kaustikus olemas :)
tervitab kaootiline lugeja

karikate emand ütles ...

Ahhaa, kui tore! :) Aitäh! :)