Raamat oli üpris veider, tõesti. Eneseabiraamat see polnud ja seda ma poleks tahtnudki... pigem siis pilguheit ühe omapärase psühhiaatri mängumaale, mille ta on enda näo järgi kujundanud.
Mulle väga meeldisid tema ühiskonnakriitilised sõnavõtud. Riik tõesti tunneb väiksema ja jõuetuma inimese pärast justkui piinlikkust ja vaatab kõrvale, mu meelest ka. Mujal maailmas on tavaks teha tööd mitmesuguse koormusega, kasvõi 15%. Meil aga, isegi kui lähed poole kohaga tööle, siis vajuvad teised pidevalt ära (töökeskkonnad sageli pole meil kuigi toetavad), nii et pead ikka rohkem tunde tegema. Aga mis siis, kui 15% ongi su maksimum?
Ka olid väga huvitavad Enneti arutlused alkoholi ja narkootikumide tarbimise kohta. Huvitav, kas on tõsi, et nõrku toetavamas ühiskonnas oleks alkoholismi vähem? Austraalia aborigeenid igatahes enamik elavad riigi "musta südametunnistuse" toetustest ja riigi majades kenasti, aga joovad ja kanepit suitsetavad kõvasti-kõvasti!
Igatahes statistiline hüpe alkoholiga seotud psühhooside arvus pärast Eesti iseseisvumist oli ... röögatu :D, ma ütleks. Gorbatšovi alkonormeerimise ajaga võrreldes oli hüpe 18-19 kordne! Seda ei saa kuidagi ignoreerida.
Nagu ma varem juba rääkisin, ajab mind õudselt närvi tema optimism oma nõuannete tõhususe suhtes. Kas tõesti on nii, et psühhiaatri poole pöördujad (kellest paljud on üle 10 aasta arstide, sh psühhiaatrite juures käinud, vajavad veelkord meeldetuletust, et tuleb end liigutada ja värsket õhku hingata, õigel ajal magama minna? Sellest alustab iga arst ja iga internetiotsing. Ma ei usu ELU SEES, et see mingi uudis on neile inimestele. Nad on juba ammu seda teinud ja kasu sest polnud, mitte piisavalt. Mina suutsin 14 aastat hoida usku, et kui ma jalutan, joogat teen ja mediteerin, siis tervis tuleb :D, aga kaugel sellest - tervis jäi üha kaugemale minu suurest tööst hoolimata.
Ennet räägib kogu aeg, et meis kõigis on varjatud geenius ja ei maksa endale liiga madalaid eesmärke seada - seda nimetab ta laua all laemaalingute tegemiseks :p
Kas tahad saada Eesti meistriks või Euroopa meistriks? küsib ta innustavalt.
Mida? Ma tahaks, et ma jõuaks duši alla minna! :D
Mida oled juba teinud piiride ületamiseks, Geenius?Ärkamiseaeg on käes. Tegudele!(Enneti enda paksendatud kiri.)
OK! - Ole Kaine!
OKE! - Ole Kaine, Eestimaalane!
Liigub - järelikult elus.
Elus - järelikult ole õnnelik!
Arsti-psühhiaatrit karta pole vaja. Julge ei karda!
Mida? Inimene just rääkis, et ta kardab!
Hea küll, mõni julge kusagil out there ei karda, aga mis see antud inimesesse puutub, kes just kirjutas, et ta kardab. See julge, kes ei karda - tema ei tule siia lugema seda väikest "innustust".
Sain mina /sellega hakkama/ - saad ka Sina!
Küllap on ka neid inimesi, keda sellised loosungid innustavad, aga mul tekkis küll tunne, et ta ei kuula ega süvene, ainult praalib, kuidas tema hingamise ja muud harjutused imet teevad. Et kui Nekrassov on kõrk ja Tommy Hellsten nukker ja hell, siis Ennet on lihtsalt ... krõll, sorri :D
Minu maitsele vastab Hellsten. Tuleb luua endale tervenemiseks sobiv, armastav keskkond ja seal toibuda. Minu kogemusele vastab ka Hellsteni mõte, et enese-armastuseni aitab meil jõuda eelkõige kellegi teise armastus meie vastu. Raske (kui mitte võimatu) on nõrkuse, väärtusetuse ja kibeduse tunde juurest armastuseni jõuda, kui oleme teiste jaoks nähtamatud. Ka usun, et enese kõrgemalt hindama hakkamine käib pigem halastuse ja armastuse - mitte töö ja võimekuse tõstmise (väärtuse objektiivse tõestuse) - läbi. Aga võibolla see on kuidas-kellel.
Mõned soovitused aga on lausa nördimust tekitavad. Tsiteerin:
"Mida teha, kui vanemad aegajalt riidlevad?
Esiteks. Kirjuta juba täna isale ja emale kööki laua peale väike kirjakene järgmise sisuga:
KALLIS ISA JA KALLIS EMA!
HEA LAPSE HEAD VANEMAD EI JAGA OMA TÜLIÕUNA LAPSE JUURESOLEKUL!
JAGAME ÜHESKOOS PÄRIS-ÕUNA, RÕÕMUÕUNA!"
Really?????
Ma kujutan ette, mis näoga need tusased vanemad seda kirja loevad!
Vaene laps!
Nüüd lõike, millega nõustun.
"Tänapäevane koolisüsteem "annab takka" armutult ja arutult ning on kohati ka suuresti lapsevaenulik. Kahjustusteta suudab nõutavat koormust vastu võtta 5-10% lapsi, keda võib iseloomustada väljendiga "andekas". Ülejäänutega on aga nii, et mida hoolsamalt laps õpib ja pingutab ning uneaja arvelt õpib, seda tõenäolisemalt "toodetakse" psühhiaater Ennetile ja tema kolleegidele rohkem uusi patsiente."
Jah, selle õppimisega on ikka hirmus lugu küll. VT räägib, et mõned tema klassikaaslased jõuavad trennidest koju kell seitse õhtul ja õpivad poole kaheteistkümneni. Minu meelest on see ikka päris jube, nad on ju lapsed alles! Mina magan siis juba ammu :D
Veel - tema meelest tuleks poisid ja tüdrukud kasvatada tulevasteks meesteks/isadeks ja naisteks/emadeks. Tagurlik vaade, aga mulle meeldib.
Üldiselt oli see põnev pilguheit ühe psühhiaatri maailma, kuid juhindumiseks ei paku see tavalugejale, hingeotsingutel lugejale või meditsiinitudengile suurt midagi - poliitikutele küll, võibolla! See on lihtsalt ühe iseäraliku arsti maailm. Ja ma arvan, et sellisena on ta tore, see raamat - mina kirjutan sellest inspireerituna vist ju juba neljandat postitust, nii et...!
... aga rohkem ei leidnudki häid lõike hetkel.
Hanna-Liisa Enneti referaat tervise ja haiguse olemusest ja erinevatest käsitlustest raamatu lõpus oli suht kuiv ja igav. Paar teemat siiski tekitas minuski mõningast elevust, näiteks:
"Tervisestatistika annab põhjust arvata, et tervisenäitajad on seotud sotsiaalse klassi ning vähemal määral ka soo ja rassiga. /.../Vaesus toob kaasa vähenenud võimalused püsida terve, nõrk tervis omakorda fikseerib inimese paiknemise madalamas sotsiaalmajanduslikus kihis."
Vaat, siuke siis! :)
4 kommentaari:
Kui asjad nii käiks, et "ole kaine!", "ole optimistlik!", "saa terveks!", siis oleks ju kõik maailma inimesed terved ja õnnelikud. Mulle meenub raamat, mis mulle küll väga oluline kunagi oli, aga mille kasutusest ma lõpuks aru sain - Eckhart Tolle, "Siin ja praegu" oli vist selle raamatu nimi. Seal oli tegelikult ka öeldud "ole siin ja praegu!" :)
Kerge öelda, raske teha. Ja tegelikult seda ei saagi "teha". Me tahaks nagu vägivaldselt juba sinna õndsasse olekusse saada.
Sa kirjutasid kenasti, et oled rahul kuidas asjad on ja see ongi kõige tähtsam. Ma usun ka seda. Ma arvan, et kui inimene on rahul, siis saab ka paranemine toimuda, see on vajalik pinnas.
Ma olen mitu aastat harjutanud rahulolemist. : ) Olla rahul ka sellega, et ma ei ole rahul. Saada aru, et reaalsus on selline nagu see on, pole mõtet tahta, et see midagi muud oleks ja ennast sellega närida. Ma arvan, et tolle Enneti õpetus on pigem kahjulik sest see juurutab mõtlemist, et hetkel ei ole sul põhjust rahul olla. Ja et sa ei ole ok.
See oli vist C. Steineri raamatus "Scripts People Live", kus oli kenasti öeldud, et tänapäeva psühholoogid töötavad põhimõttega "mina (psühholoog) olen ok, sina (patsient) ei ole ok". Ja see on vale alus. Me kõik oleme okeid, lihtsalt meil on erinevad elud, omadused, probleemid.
Ja ma ei taha öelda, et kui ma harjutan rahul olemist, siis see tähendab, et ma lepin kõige halvaga, mis mu elus on. Pigem on see nii, et kui ma olen rahul, siis ma saan vaatama hakata, kuidas mida muuta saab, ja kui ei saa, siis jätta see sinnapaika, mitte leelotada terve elu, et küll on kole, küll on kole. Ilma ei saa muuta, pole mõtet end sellest morjendada lasta. Eksole. :)
Täielikult nõus! Me mõtleme neist asjust väga sarnaselt :)
Mõnikord aitabki mõnda inimest, kui isiklikult öeldagi: käi väljas, liigu, maga, tunne rõõmu ja tänulikkust olemasolevast. Sest inimene on end sedavõrd probleemipuntrasse keerutanud, et täielikult unustanud iseenda eest hoolt kanda.
Igasuguse lahenduse leidmiseks tuleb alustada esimesest sammust. Kõige lihtsamast.
Heljeke, Sul on õigus.
Ja ... mõnikord aitab lihtsalt see, et keegi PÜÜAB sind aidata, kasvõi kulunud ja läbi katsutud viisidel!
Postita kommentaar