Sel aastal me kuuske ei toonud. Kannan kodus praegu rohelist kleiti ning Mees ja VT leidsid, et kui see oleks pikkade varukatega ja pikema seelikuosaga, võiks minu ära ehtida, toanurka seisma kamandada ja olekski jõulupuu olemas. Minu õnneks ei anna seda kleiti kuskiltotsast eriti pikemaks venitada.
Vaat, unes nägin sama stseeni, ainult et probleemiks polnud mitte kleidi pisidus vaid hoopis see, et mu käed ja jalad olid liiga kondised. Mida hoolikamalt ma neid uurisin, seda luidramaks ja õudsemaks need muutusid. Lõpuks muutusin hirmus õnnetuks (unes), mul tekkis tunne, et rikun jõulud ära, sest olen nii kondine. Jooksin õue, trepi peale kurvastama - elasime ridaelamus. Kõikjal oli paks lumi, kuid minul külm ei hakanud. Siiski kutsus lahke naabrimemm (millist mul tegelikult pole) mind enda poole ja leidis, et kui ma söön ära mõned tema praetud kalad, on probleem lahendatud. Ja nii tõepoolest läkski :D
Aastavahetus tundus seekord kuidagi erakordselt vaikne ja väike. Jah, ilutulestikupaugud olid karmiks katsumuseks, kuid tavaliselt on tundide kaupa ja veel ka terve 1. jaanuari õuest kuulda pidutsejate rõõmsaid hõikeid ja... tunda on, et rahvas pidutseb - seekord piduhõngu õhus polnud. Huvitav-huvitav, kas tõesti oligi nii keeruline aasta, et inimesed on ettevaatlikud ja ei saanud end isegi sel päeval lõdvaks lastud? Või siis lasid ja nukrutsesid südamest, tasakesi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar