Siin on ära toodud psühhiaatrilise abi otsijate kirjad kliinik.ee lehelt ja tema vastused, ning mind hullult solvab tema optimism :D "Igast murest saab üle. Vaja tegutseda!" tee aga tema hingamisharjutusi ja jaluta ja ... no kõik see, mida mina palju aastaid tegin - ise samal ajal üha enam alla käies (tervise mõttes), ja mis ei lasknud mul õigel ajal tablettide juurde jõuda. 30-aastasele inimesele, kes kohutava hajameelsuse üle kurdab, hakkab tema dementsuse peatüki all mälu treenimisest rääkima, kui VÄGA TÕENÄOLISELT on asi üle võlli käinud stressis, ärevuses, depressioonis. Tean ju omast käest, et kui leian end pidevalt avatud kappide eest seismas, siis on asjad hullusti. Mingid mäluharjutused... oh teate... :( - täitsa vale ravim selles seisus. Hajameelsuse puhul on asjad, ma julgen arvata, nii, et inimese ajul pole olnud piisavalt aega/rahu seni kogetu töötlemise ja kategoriseerimise ja mällu talletamise jaoks. Siis inimene püüab (kalli aju kaasabil, mõistagi) mingeid vajalikke asju teha, aga ajul on kangesti vaja nokitseda varemkogetu töötlemise kallal. Minu poolvend ütles kunagi, et tal on vaja vähemalt kaks tundi päevas niisama 'pöialde keerutamiseks' - olen pärast seda tähele pannud, et mul ka! Aju tahab täitsa oma aega, et kogemusi setitada. Usun, et käsitöö kõlbab ka väga hästi ajule selliseks asjaks - vähemalt selline, kus kogu aeg mustrit jälgima ei pea.
Ma mõtlen, et võibolla on Ennet selline krips-kraps rõõmurull sellepärast, et ta näeb, et patsiendid lahkuvad tema juurest niimoodi optimistlikuna, võtnud üle tema lootusrikka suhtumise paranemisesse. On kolm võimalust:
1. Ennetil on õigus ja ta suudab oma suhtumisega (eeskujuga) muuta patsientide suhtumist oma paranemisesse lootusrikkamaks.
2. Enneti olemus (bioväli? energeetiline jõud?) mõjutab tema juurde tulnud inimesi. Nagu Indias on gurude süsteem - kõike ei ole võimalik sõnades edasi anda; kui õpilane on teatud tasemeni ette valmistatud, võimaldab guru talle seletamatu arenguhüppe, silmade avanemise hetke. Sõnad ei loe, guru enda vaimsus ja tahe loeb, samuti õpilase küpsus muidugi.)
3. Asi käib nagu minuga alati - võtan teise inimese meeleolud suhtluses üle ja pärast mõtlen, et ptui, misasja ma siin nüüd kõõrutan ja miks mulle küll tundus, et on kangesti lahe mõte nädala pärast uuesti kokku saada, appiiii! Et patsient lahkub rõõmurullina Enneti kabinetist ja kodus saab alles aru, et tal jällegi... on ainult tüühjaad piihuud, jällegii on ainult tühjad pihud!
Kuldsed tukatid on vahepeal kuivanud lehtedeks muutunud.
Kõige rohkem ajab mind närvi soovitus puhata.
No kes ei püüaks puhata! Aga mida mõtlevad sõbrad ja sugulased, kui sa järsku enam ei tule, too ja aita ja ei mõtle kaasa. Mida mõtlevad mees ja lapsed, kui sa enam süüa ei tee ja ei korista. Mida arvavad lapse õpetajad ja kasvatajad, kui sa last mitte kunagi mitte kusagile ei vii? Mida sa ise endast arvama pead?
Mina üritan kõike võimalikult vähe teha, ma ei käi töölgi ja ikkagi pole mul iga päev jaksu lugeda üle 2 lehekülje, kuigi ma vapralt alustan. Lihtsalt mõtted kihutavad peas ja ma avastan kahe tunni pärast, et olen 5 lehekülge edasi jõudunud, aga aru olen saanud 2 lehekülje jagu - 3 tuleb uuesti lugeda... Ja siis ma otsustan (õigesti), et ma loen kunagi hiljem, kui pea on "parem".
Ja tööl käivale inimesele öelda naeratades, et puhka... või siis tugevate unehäiretega inimesele, et mine lihtsalt õigel ajal magama, liigu värskes õhus ja söö head toitu... Niimoodi paraneb TERVE inimene, aga mitte selline, kellel ajukeemia ja keha töö on täiesti tuksis.
 |
| Pealtnäha auto, aga edasi ikkagi ei ukerda... |
Kujutlege, et ronite mööda mõne vana linnuse müüri kõrgemale. Kujutlege, et müüripealne osa vaevu paistab, aga te ronite, sest nii see elu käib. Ja ühel hetkel hakkate väsima. Üha süveneb kartus, et üksainus vale liigutus, ja te kukute alla. Jah - igal sammul on võimalik leida tuge oma jalgadele ja kätele, kuid need toed pole sugugi kindlad - igal sammul on võimalik ka libastuda - ja seda juhtubki, kuid saate ikka pidama, seni. Te väsite, higistate, tunnete hirmu, käed hakkavad pingutusest värisema... Ja siis tuleb keegi Ennet, kes ütleb: "Aga sa puhka natuke. Puhka regulaarselt!"
KUS KOHAS? Sellesama müüri külge klammerdudes või? Jah, ma võin ronimises vahet pidada, aga mis puhkus see selline on? Tahaks maha, aga... alla on ka pagana pikk tee... võibolla laseks lihtsalt lahti...?
Peatud küll vahel, et hingata saada aga..., lõdvestuda ei saa ja ikka pead sama targalt edasi ronima, südames kogu aeg, päevade, kuude ja aastate kaupa see tunne, et - üks vale liigutus ja kõik on läbi, üksainuke vääratus ja kogu see ronimine oli mõttetu. Ja alla... oeh... keegi ei aita alla ka, tuleb vist ikkagi kukkuda... või ikkagi veel klammerduda?... Kuhusuunas ma üldse roningi? Ükskõik, peaasi on mitte maha kukkuda. Või äkki vahet polegi... pole midagi... ega kedagi...
Ma olen mööda vanu müüre kõrgele roninud küll... Kui oled heas vormis, on see väga põnev ja tore!
(See pole metafoor, pean silmas Rakvere linnust ja teisi vanu linnuste ja mõisate müüre - mitte, et neil ronida tohiks! See on kindlasti rangelt keelatud. Aga ega teismelisi need keelud huvita...)
Aint et kõik pole heas vormis. Ronima peavad aga kõik, vähemalt üritama. Ja ka allakukkunuid julgustavad psühhiaatrid uuesti ronima. Mis siis, et liiga valus oli - äkki nüüd ei kuku! Ei tohi mineviku valusatel kogemustel oma tulevikku pidurdada lasta, onju! Nii et muudkui aga ronima, missiis, et eelmine kukkumine tegi kuidagimoodi kokku kasvanud kondid endisest veelgi nõrgemaks. Kui ei surnud - järelikult oled tugevam kui enne, jah!?! Ära vaidle, muidu kirjutame haiguslukku, et patsient keeldub oma paranemisel kaasa töötamast.
 |
| - Hold on! Hoia kinni, pea vastu! - |
Samas on hästi sümpaatne see, et Ennet on riigi peale hästi kuri, et riik ei mõista, et inimene pole masin ja kõik inimesed ei hakka kunagi 100%-liselt tööle ja ei peagi. Inimene on elav ja muutuv, õrnake olend ja temast pidevalt viimase välja pigistamine on üks äraütlemata nurjatu ja rumal tegu.
Ja praegu on väga populaarne jahuda sellest, kuidas inimesed pannakse liiga kergekäeliselt tablettide peale, aga Ennet on julgenud korduvalt väljendada ebapopulaarset arvamust, et hoopis vastupidi - väga paljud inimesed, keda antidepressandid aitaksid, ei ole abini jõudnud. Ja olen kindel, et see on nii. Mis iganes peres, kus on mürgised suhted ja tülid, peaks vähemalt üks inimene AD'de peale minema, arvan mina :D
Loen siit ka, et kui Gorbatšovi ajal normeeriti alkoholi müük, siis arstid teavad, et tollal vähenes alkoholismist tingitud psüühiliste ja somaatiliste haiguste hulk ikka märgatavalt!
Seda ma usun ka.
 |
| - Nemad ei hoidnud kinni ja kukkusid alla - |
Häh, tegelikult mulle meeldib see raamat :p,
natuke naljakad on tema välja mõeldud JOHMU ja LILLEKESE teooriad, millega ta inimesi kaardistab..., aga noh... - miks ei võiks ta kõigile ühist maailma oma isikupäraste valemite abil kirjeldada? Aga see optimism, et ole tubli ja kõik saab korda... vuhh, see ei kõlba kuhugi. Nii paljudel inimestel/peredel ei saa korda vaid läheb järjest hullemaks!
Aga süüdi on muidugi südametu(nnistuseta) (ja vahel tundub, et ka mõistuseta) riik, sellega olen küll nõus :D
----
Heh!
Nüüd unustage kõik see, mis te siit praegu lugesite ja asuge millegi rõõõõõõmustava kallale!!!
Kõik pildid lehelt izismile.com... aa, viimane võib olla ka fb'st...
2 kommentaari:
Väga tubli.Viis.
:)
Postita kommentaar