IRIS MURDOCH "Võrgu all"

See on viimane neist raamatutest, mis ma isa juurest omale näpsasin.

(No tegelikult sain ma ka "20 aastat hiljema" tagakaane ja viimased leheküljed, mis kuulusid räsitud raamatule, mis isa juba ammu mu Mehele tõi, kui kuulis tema muret, et uus tõlge on kohutav ja seda olevat võimatu lugeda. Ma ei tea, kas uus tõlge tegelikult ka nii kohutav on, aga asi on selles, et neid musketäride raamatuid on Mees kümneid kordi lugenud ja need vanamoodi laused on tal vähemalt nii palju peas, et ta kohe ära tunneb, et nii see polnud...
Nujah, see selleks.)

Ka see raamat meeldib Mehele väga ja peamiselt temale mõeldes ma selle endale küsisingi; üldse olingi mina see, kes Murdochit talle tutvustas - muidu teab tema kõike paremini :) Meile mõlemale meeldivad temalt veel "Must prints" ja "Meri, meri", kuid ma olen samalt autorilt ka ilmetumaid teoseid lugenud - kirjutanud on ta ju palju.

Huvitav on veel see, et kõigis kolmes äramainitud Murdochi raamatus on peategelaseks või minajutustajaks mees. Eriti 'poisteka-ohtu' on just "Võrgu all". Minategelane Jake üritab elada kohustusi võtmata. Leiba teenib ta tõlgete tegemisega. Päevakesi veedab ta iirlasest sõbra Finniga mööda kõrtse kolades.

Loo alguses teatab talle endine pruta, kelle juures ta üüri maksmata koos Finniga elab, et ta hakkab abielluma ja Jake peab endale uue ulualuse otsima. Jake on väga nõutu, sest tal ei tule pähe ühtegi teist tasuta ulualust. Koos Finni ja kompsudega vantsivad nad Jake'i sõbra, filosoof Dave'i juurde. Dave aga ei taha neid sinna elama ja soovitab oma veelgi varasemate pruutide poole pöörduda. Jake'ile meenub Anna, kellega koos oli veedetud toredaid aegu, kuid et asi liialt tõsiseks ei muutuks, pidi Jake mingil hetkel - kui veel sai - varvast viskama.

Ta leiab Anna üles - too ei töötagi enam lauljana vaid juhatab omapärast teatrit. Anna on veidi vanemaks jäänud, kuid üllatusega taipab Jake, et on Annast puudust tundnud rohkem, kui ta endale tunnistada on tahtnud. Anna ei paku talle uut urgu, kuid lubab Jake'il selle ühe öö teatrimajas veeta. Jake'ile tundub, et Anna jäi sellega nõusse vaid seetõttu, et ta kippus kellegi teise juurde. Jake'il aga soovitas Anna pöörduda oma õe Sadie poole, kes vajavat oma korterisse valvurit äraolekuajaks.

Jake tundis ka Sadiet ja kahtlustas, et Sadie oli temast omal ajal sisse võetud - tema Sadiest aga mitte. Seetõttu oli tal veidi kõhe Sadie poole pöörduda, kuid häda ajab härja kaevu, eksole?! Sadie oli kohe nõus teda oma luksuslikku korterisse foie gras' kallale laskma ja kuulutas, et Jake'i ammune sõber Hugo on temasse (Sadiesse) hullupööra armunud ja põhiliselt Hugo võimalike sissetungide eest tulebki korterit kaitsta.

Varsti selgub Jake'ile järgmine armunelinurk: Jake on armunud Annasse, Anna aga hoopis Hugosse, kes on armunud Sadiesse, kes aga on huvitatud pigem Jake'ist. Nagu see poleks veel piisavalt keeruline olukord, satuvad Jake ja tema truu abiline Finn maadlema petturluse, vaimse ja materiaalse vargusega, filosoofia ja poliitikaga, ja üleüldse kisuvad vaese Jake'i lood pidevalt täbaraks... Jake on impulsiivne, samas omapärase tugeva õiglustundega - see sunnib teda igatsugu jante ette võtma ja järelemõtlematuid ettevõtmisi läbi viima.

Katkeid:

* Dave ütles kord, et kui keegi tundub su meelest ammendamatu, tähendab see lihtsalt armastust, nii et võibolla ma armastasin Annat.

Jake'i õrn hing...
* Tavaliselt hoian ma Sohost eemale, esiteks mõjub Soho närvidele halvasti, teiseks aga läheb seal viibimine kulukaks. Kulukaks ei lähe see mitte niivõrd sellepärast, et närvipinge sind pidevalt jooma ajab, vaid sellepärast, et inimesed su käest raha ära näppavad. Minust pole meest, et rahanorijaile ära öelda. Mul ei tule ühtki põhjust pähe, miks ma ei peaks osa oma sularahast neile andma, kellel seda vähem on kui minul. Olen vihane, aga annan viivitamata.

Kakelungid...
* Politseiviled kostsid nüüd juba päris stuudioväravate lähedalt. Enam ei tohtinud aega kaotada. Isegi kui ma ei tea, kummale poolele hoida, ei armasta ma kaklust ilma sesse sekkumata pealt vaadata; antud juhul aga olin ma täiesti kindel, kummale poolele mu sümpaatia kuulus.
"Kumb on kumb?" küsisin ma Hugolt.
"Ma kardan, neil on praegu raske vahet teha," vastas ta.
Kuna tal oli õigus, oli kõige mõistlikum minna kaitsma inimest, kellest oli teada, kes ta on - ja see oli Lefty.
/.../
Lefty võitles nagu metskass, Hugo, kes rohkem kui iial enne karu meenutas, seisis, jalad harkis, püsti ja vehkis kätega nagu tuuleveski. Mina isiklikult eelistan oma vastast võimalikult rutem pikali paisata. Vaenlane põgenes. Aitasime Lefty jalule - ta ei näinud just kuigi esinduslik välja.

Romantiline Pariis...
* Lähenen sellele linnale alati lootusrikkalt, lahkun temast aga pettunult. On olemas küsimus, mida ainult mina võin esitada ja millele ainult Pariis võib vastata; seda küsimust aga pole mul veel korda läinud formuleerida.

Kui Jake mõistab, et on Anna kaotanud, vedeleb ta mõned nädalad Dave'i välivoodil ja läheb siis Dave'i maja kõrval asuvasse haiglasse sanitariks.
* Ülemõega sain ma samuti hästi läbi, kuigi teistmoodi. Ülemõde oli nii kuninglik nähtus, nii eakas ja range ja nii heas arvamises omaenda väärikusest, et juba üksi sotsiaalne vahemaa, mis meid lahutas, tegi igasugused hõõrumised võimatuks. Minu veidrused ei suutnud teda haavata, sest tõik, et minagi pretendeerisin isiksuse nimele, jättis ta täiesti külmaks. Minu puhul kerkis üles ainult üks küsimus - kas ma täidan või ei täida korralikult oma kohustusi ja tean, kus on mu koht, ning kuna ma neile nõudmistele vastasin, väljendas ta oma heakskiitu sel teel, et ei teinud must üldsegi välja; ainult iga päev, kui me koridoris esimest korda teineteisest möödusime, pööras ta kergelt pead ja ta ilme muutus kuidagi intensiivsemaks, nii et kui see protsess igavesti kestnuks, olnuks tulemuseks ehk naeratus.

* /.../ hakkasin juba aru saama, et selle muidu paeluva töö peamine viga seisis selles, et ta liialt väsitas.
Jah, töö võib seda inimesega teha... isegi nii paeluv töö kui seda on sanitaritöö :)