Fenomenaalne

Täna oli mul siis aeg hambakirurgi juurde.
Jalutasin ärevusest uimasena Tigutorni juurde, kus on selle arsti kabinet.
Nagu ikka, olin varem kohal - sedapuhku 20 minutit. Ma arenen, normaliseerun :)

Ooteaeg oli talutavalt ärev.

Siis juhatati mind kabinetti.
Rääkisin arstile oma loo ära: et tuli välja tarkusehammas, umbes kolmveerand aastat tagasi; vajutas teisi hambaid viltu, sest ruumi tema jaoks pole; ja kuidas ma mõtlesin, et äkki saaks talle ruumi teha, tõmmates välja piimaka kolm hammast eestpoolt.

Tema uuris ja ütles - nagu mu endagi arst -, et pole mõtet seda piimakat välja tõmmata, kuni ta ise ilusti seal püsib. Ja piisavalt ruumi nagunii ei tuleks. Et mul on valida, kas kannatan iga mõne aja tagant tarkusehamba valutamist või lasen selle välja tõmmata. Sest ise ta välja ei tule, ruumi ei ole. Aga püüab ikka.

Otsustasin lasta välja tõmmata.

Arst tegi ettevaatlikult ja osavalt kaks süsti ja istus assistendiga lobisema, kuni süstid mõjusid. Mu süda hakkas nii õudselt taguma, et ma hakkasin juba kartma, et mul on vahepeal tekkinud allergia hambanärvituimesti vastu. Kartsin, et 'pudipõll' mu rinnal ja kõhul hüppab südame rütmis üles-alla, kuid ei julgenud vaadata...

Mulle pandi tumedad prillid ette, suur valgusti suunati pea kohale ja arst alustas. Võttis ühe pulga ja katsus sellega ühe poole pealt ja teise poole pealt. Siis võttis teise pulga ja kangutas natuke. Ja siis ütles, et hammas on käes.

Ma mõtlesin, et ma hallutsineerin. Lasin oma peas seda lauset uuesti kolm korda. Kui mul poleks suu pärani lahti olnud, siis oleks mu suu ammuli vajunud, ja kui ma poleks juba pikali olnud, siis oleksin ilmselt istunud... Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et hammas on väljas - et arst nimelt seda tõepoolest mulle ütles... Lõpuks ütlesin üllatunult: "Hah?!" - mu suu oli ikka veel ammuli.

Ma pobisesin pärast, marli suus, et hambaauguga läheb ka kauem aega, kuid nüüd mõtlen, et isegi suu ülevaatusega võib kauem aega minna. See käis fenomenaalselt kiirelt, osavalt ja valutult. Tarkusehammas, kujutate ette.

Peale selle. Väga kaunis, kuidagi harmooniline inimene oli. See arst. Ilus nägu, väga ilusad silmad, meeldiv hääl, kõnemaneer ja hoiak. Olen üllatunud, et ma sellise tähelepaneku tegin. Millal ma viimati märkasin, et mõni mees on ilus?... Ahjaa, haldjas Legolas sõrmuste filmides. Paraku oli ta haldja, mitte mehe moodi ilus. Ja piraat Jack Sparrow Kariibi mere piraatide filmides. Tema oli jällegi 'naerma-ajavalt ilus' :D
Õnneks rahustab minu südametunnistust tõik, et väljaspool konkreetset hambaravikabinetti ma teda ära ei tunneks - ma ei tunne mõnikord ka neid inimesi ära, kes on mul kodus külaski käinud :D
Aga tore, et ilusaid inimesi ikka on olemas.
Ja tegelikult, Tigutorni poole jalutades nägin ma ka väga ilusat prillide ja punupatsiga tüdrukut. Tema oli ka üleni ilus, ilme, hajameelne patsikeerutus, kõnnak ja olek. Aga ilusaid naisi näen ma nagu rohkem, lausa palju. Ilusatest meestest tuleb meelde üks pikkade hallide lokkis juustega hipi, keda nägin siis, kui olin lapseootel. Oot, mulle meenub veel üks ilus vanemapoolne hipi veelgi varasemast ajast... Hmm :)
Aga üldiselt on ilusad mehed oma ilust teadlikud ja see on tohutult ebaatraktiivne. See kuidas nad lähenevad moega: ma tean, et sa ei suuda vastu panna nii ilusale mehele. Võeh! Iga kell suudan. Une pealt ka suudan.
:D