Eile õhtul seitsme paiku võtsin, nagu ikka, oma õhtused AD'd, kuid jäin üles tavapärasest kauemaks, kuna söök sai suti hilja valmis. Ja õlut jõin ka, kuigi vaid mõned klaasid. Korraga hakkas uni hirmsat moodi murdma... Võtsin oma tühjaks söödud taldriku, kahvli ja pooliku õllekruusi ja hakkasin maja poole minema. Minnes vaatasin, et justkui viltu astuksin... ja järgmisel hetkel olin maas. Ma pole nii palju aastaid minestanud, et see oli küll väga veider. Veel veidram oli see, et istukile tõustes märkasin, et kahvel ja taldrik on kukkunud pilla-palla, aga poolik õllekruus oli ilusasti minu kõrval püsti :D Ma olen ikka tõeline õllesõber - minestades ka ei lase piisakestki raisku minna :D
Mõtlesin, et kas ma tõesti jäin paarist õllest nii purjakile, aga ilmselt mitte: maa seisis ilusti paigal ja midagi pohmellilaadset ka ei tekkinud.
Kas ma olin nii unine, et jäin jalapealt magama?
Ka vist mitte, sest pärast kukkumist oli tavaline minestusest toibumise tunne, ja kui meelemärkus tagasi, siis kebisin ilusti trepist üles nigu väle põder (isa käis igaks juhuks mu selja taga) - magama viskusin küll täies mundris. Magasin poole neljani, siis käisin hambaid pesemas ja pugesin korralikult teki alla. Ei mingit veejoomist või peavalu, mis mul alko ületarbimisega kindlasti kaasneb. Nii et mis see oli, ma küll ei tea...
Isa ehmatas muidugi omajagu ja eks ma isegi olin oma käitumisest 'mõnevõrra üllatunud'.
*
Tänaseks lubati kuni 36 soojakraadi. Päris põnev :)
Praegu küll päikest eriti pole, pilves on, aga Väike Tüdruk päevitab sellegipoolest.
Loodetavasti see päike ikka tuleb, sest minagi mõtlesin end täna praadida. Ikkagi tasuta päike :D
*
Käsmus käib Viru Folk... Üks 'uus sõber' kutsus mind sinna ja lubas kaks 'tasuta passi'. Hakkasingi usinasti mõtlema, kuidas ma sinna pääseks, sest isal ka autot pole. Ma kohe kuidagi ei taha oma vanu tuttavaid ka veenma hakata, et nad oma plaanid unustaks ja minuga folkama tuleks. Kuid kohusetundlikult ikka uurisin, kas keegi oleks mineja, et võtku mind siis kaasa.
Ja ootamatult küsis sõbranna mult: "Sa muidu ise ikka tahad sinna minna või? Oled folgi-tüüp?"
Ja ma mõtlesin, et ma olen ikka täielik debiilik. Muudkui ajan asja, et folgile saada, ise vihkan selliseid üritusi. Ja ma isegi ei mõelnud hetkekski selle peale, kas ma ise ka tahan minna. Ilusti veenvalt kutsuti ja mulle tundus, et minust oleks viisakas/kena minna, et kutsuja end halvasti ei tunneks.
Ise ka imestasin, et enda täiesti ära unustasin. Ma pole tegelikult täiesti isetu inimene, sugugi mitte.
Ja siis ma kirjutasin, et ei saa tulla, loobun priipääsetest. Tegelikult näiski nõnda, et kõik on hõivatud.
Aga inimesed vajavad seedimisaega ja neljapäeval selgus, et mitu inimest viiks mu meelsasti sinna ära :) Armas! Inimesed on nii lahked...
Aga mina olin juba piletitest loobunud ja suure šokiga avastanud, et ma ise niikuinii üldse minna ei taha ja ajasin kogu seda asja kutsuja enesetundele mõeldes.
Olen ikka veidru :(
Kuid esmaspäeva varahommikul alustame reisi kodu poole ja siis muutub maailm vast 'reeglipärasemaks' :D
2 kommentaari:
Kusjuures. Mul oli üks kuu aega tagasi enam-vähem samasugune minestamise-juhtum. Ka enam-vähem heast peast läks pilt eest ära, aga mul õnnestus vastu tooli kukkuda, nii et lõug sinine. Ega muud, kui lahja veri ja kuumad ilmad, vähemalt arst ei suutnud küll muud tarka leida.
Mhmh, palju õnne! :D
Mina olen muhke saanud pähe-kuklasse, alati kenasti juuste alla peitu.
Ja nüüd maal määrisin valgete pükste põlved rohu ja mullaga kokku, aga ise jäin kriimuta :) Ja püksid olid niikuinii mulle veidi suured, nii et nimelt maale trööpamiseks toodud nad saidki.
Postita kommentaar