"There's a sleepiness of our conscious attention that I can't explain but that often attacks me, if something so hazy can be said to attack. /.../ I would be incapable of thinking, of feeling, of wanting. And I walk, I roam, I keep going. Nothing in my movements (I notice by what others don't notice) transmits my state of stagnation to the observable plain. And this spiritless state, which would be natural and therefore comfortable in someone lying down or reclining, is singularly uncomfortabe, even painful in a man walking down the street.
It's like being intoxicated with inertia, drunk but with no enjoyment in the drinking or in the drunkenness. It's a sickness with no hope of recovery. It's a lively death."
Ei noh - see on juba väga tuttav asi...
Mulle kippus selline letargia ka vanasti kaela sadama, jäi sageli mitmeks päevaks, brrr!
Aga nüüd, kus ma olen nõuks võtnud teha nii vähe, kui võimalik ja tegeleda nii väheste erinevate asjadega päeva jooksul, kui võimalik, on see täielikult kadunud. Isegi kui ma vennalaste lahkudes ülejäänud päeva voodis veetsin, olin ma lihtsalt väsinud, mitte totaalselt juhmistunud ja kangestunud.
See on üks imelik asi, et inimesed kipuvad oma väärtust leidma produktiivsuses...
Ma mõtlen, et miks ma ei võiks end edukaks (ups, ma kirjutasin "elukaks" alguses :D) pidada näiteks siis, kui mul õnnestub olla nii tasakaalukas ja hooliv, et ma kohtlen inimesi kenasti, ja miks ma ei võiks kõik, mis ma teen - või tegemata jätan - kohandada sellele eesmärgile?
2 kommentaari:
Mul tekkis ka mingi päev täiesti kohatu alaväärsustunne.Olin tööl,poes,kus enne palgapäevi suurt midagi ei osteta.Õde kutsus enda poolt läbi,pirne võtma.Ta oli kuidagi lisa vaba päeva saanud,et pirnid maal kõik küpsed.Niisiis ta oli päev otsa õuna -pirni moose keetnud,ikka ,et midagi raisku ei läheks.Auto oli kraami täis.Me üldse moosi ei söögi,aga ikka tekkis selline süütunne.
Suure osa pirnidest pidime ka prügikotis alla tagasi tassima,sest ei jõudnud neid nii ruttu ära süüa,kui nad mädanema läksid.
Jah, see on tüüpiline, et istutatakse marjapõõsad ja viljapuud enda rõõmuks, aga siis tuntakse, et nende olemasolu tõttu tuleb tööd rabada :) Mu isal on samamoodi - üleeelmise aasta veinid pole ka veel ära joodud, aga temal on ikka juurde vaja teha, et marjad niisama raisku ei läheks. Ma ütlen, et kuidas nad siis raisku lähevad, kui igaüks sööb nii palju kui tahab? Aga temal on vaja ikka orjata neid põõsaid :)
Postita kommentaar