Kuradi emapask, karjub Punamütsikese esimene tuldpurskav laps, keri põrgusse sina igavene loll.
Ja Punamütsike on õnnetu, ta ei taha ju sugugi, et lapsel nii halb on, ta näeb, millises jõuetus meeleheites ta on, see pole Punamütsikese süü, loomulikult mitte, aga kelle peale siis oma raevu ja viha ja jõuetust ikka välja valada kui mitte selle peale, kes niikuinii alati võtta on, niikuinii armastab, mis ka ei juhtuks
kui kena, et saab niimoodi ema peale karjuda, mõtleb Punamütsike heldinult ja kadedalt
ja ka vanduda, mõtleb ta teatud uhkusega, vähemasti pole ta oma lapsi päris ära nullinud
Märta Tikkanen "Punamütsike"
No tõesti, ma armastaks seda raamatut juba ainult selle lõigu pärast.
Mul on ka hea meel, et VT otsustab ise, mida ta teha tahab ja kui õiglane ta parasjagu olla soovib.
Ja kui ta väiksemana jonnis, siis mõtlesin ka mina uhkena ja naeratades, et olen teda kasvatanud nii, et ta ei pea oma tundeid alla suruma ja võib neid väljendada. Kuigi ma olen talle rääkinud küll, kuidas mina ennast tunnen, kui ta trotslikult käitub. Rahulikuks jäämine on lapse kasvatamisel nii oluline ja hea on, kui täiskasvanu ei lase end lapse tunnetest kaasa haarata ja ei reageeri tunnete pinnalt vaid mõistusega. Samas mina ei usu, et inimesel siin väga palju valikut on - kui tunded sind kaasa haaravad ja sa südamest haavud või vihastud, siis võid ju tasakaalukust teeselda, aga see ei peta last. Ma arvan, et alati tasub olla aus ja oma tundeid tunnistada - ja samal ajal mitte unustada, et sa pead oma last aitama, kui ta endaga hakkama ei saa. Lapsevanematel, kes ise pole veel täiskasvanuks saanud, on selles olukorras väga raske.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar