Suhtelisest tugevusest

Rääkisime eile VT'ga pikalt inimröövi- ja vägistamisohvritest, kes on oma läbielamistest raamatu kirjutanud ja käivad sellest kõnelemas, aidates nii paljusid kuritarvitatud inimesi näidates, et sellest kõigest on võimalik elu ja ehk ka (vaimse) tervisega välja tulla.

See on tõsi, et inimesed, kes suudavad oma katsumustest rääkida, on paremas seisus, kui need, kes ei suuda. Kuid üks viga, mille mõned psühholoogid või abivalmid nõustajad teevad, on inimeste rääkimakeelitamine. See on risky business, sest mõnikord (ja mitte harva) käib see niipidi, et rääkidasuutmine näitab, et oled valmis paranemise teele asuma - ja mitte vastupidi. Ei pruugi olla nii, et räägid oma alandusest ja hakkadki paranema. Kui inimene pole valmis, siis ta lihtsalt teebki ennast haavatavamaks, murrab end olukorras, kus ta on niigi juba katki, tunneb, et alandab ennast, ja tema jaoks läheb asi veel hullemaks.

Sama asjadega, mida inimene ei julge teha.
Võib olla nii, et ta sunnib ennast seda tegema ja edaspidi kardab vähem.
Aga võib olla ka nii, et see mõjub just nii rängalt, nagu ta arvaski, ja ta on edaspidi just sellises hullemas seisus, mida ta soovis vältida.
Näiteks vaatasin kunagi üht sarja, kus mingi puude või haigusega inimene otsis partnerit.
Enamik neist tõesti näis kergendust tundvat, et nad võivad oma puudega lagedale tulla ja pole justkui hullu  midagi (kuigi saates partnerit neist paljud ei leidnud, aga see polnudki laiem eesmärk). Mõni aga nuttis ka pärast 'enesepaljastust' ja ütles lootusrikkalt, et ehk kunagi hiljem tuleb siiski mingi kergendus...

Aa, ja siis oli veel selline saade, kus tüdrukud ei julgenud noormeestele oma romantilist kiindumust avaldada ja siis pandi nad tegema midagi, mida nad kartsid (näiteks linnaplatsil tangot tantsima), misjärel saatejuht helistas noormehele ja ütles, et keegi soovib teda kohtama kutsuda. Tüdruk vuntsiti üles ja siis korraldati romantiline õhtusöök. Sealt ei tulnud vist küll mitte ühtegi paari... Sest noormees polnud huvitatud. Oligi õige karta seda sammu! Totaalne muutumine võis tore olla, aga eelnev ja järgnev oli ikka hirmus ja piinlik :)

Ma ise olen NII PALJU teinud asju, mille kohta lubatakse, et pärast läheb kergemaks, aga tühjagi ta läks! :D
Ma ei tea, kas üldse ongi olnud asju, mille ära tehes ma olen pikemas perspektiivis mõelnud, et hea oli, et end sundisin oma 'hirmu ületama'.
Esialgne eufooria võib küll olla, sest meel on niimoodi valmis sätitud ja adrenaliin annab ka vuuki juurde, aga pärast olen ikka tuim, tühi, löödud.

Nii lihtne on teise inimese tugevust üle hinnata.
Aga need heade kavatsustega 'ässitajad-ärgitajad' ei tule sind kandma, kui sa ma maoli maha käid.

Õnneks on inimloomus niimoodi 'ehitatud', et kui sa pingutad, siis oled programmeeritud positiivset tulemust uskuma, mida iganes sa ka tunned. Näiteks kui ostad kalli kreemi, siis 'näed' ka tulemust (vähemalt mingi aja), sest muidu pead end lolliks pidama, et asjatult laristasid :), ja see on meie väiksele armsale egole natu liiga valus :)

Ma pole siiski kindel, kas on hea asuda siira enesepettuse teele.
Oleneb inimesest...